Ma ei suuda kuidagi meenutada, kuidas see vestlus alguse sai ja ma tunnistan varmalt, et näib kummaline see siia sulle kaalumiseks üles kirjutada. Ühel või teisel põhjusel vaatasin oma jalgu ning teades, et minu füüsilise kuju juures pole suurt midagi, mis võiks skulptorit inspireerida, imestasin valju häälega, et ehk ei ole mu jalad kenad – tead küll, jalgade kohta.
Ma tean, et enam inimesi ei mõtle selliste asjade peale. Tegelikult on mu jalad erakordselt asümmeetrilised, üks on teisest poolteist numbrit suurem. Aga muus mõttes ei olnud mulle kunagi pähe tulnud võimalus, et mu jalad ei ole kütkestavad, kuni mu naine hakkas naerma.
„Mis on?“ küsisin ma veidi segaduses olles.
„Kas tõesti? Jalad?“ Ta naeris jälle. Ilmselgelt ei olnud jalad nende asjade hulgas, mis olid mu naist alguses võlunud. Aga kuidas võisin ma nii pime olla ja varem mitte märgata, missugused mu jalad on?
Samamoodi on patustega. Enne Jeesuses kehastunud Jumala tõega silmitsi seismist kipume arvama, et oleme mingil moel moraalselt kütkestavad. Enamasti ei ole meil raske vaadata peeglisse ja näha inimest, kelle saavutused on tasunud rohkem moraalset võlga, kui me võlgu võiksime olla. Patt moonutab inimsüdant ja mõistust niivõrd, et ilma välise arvamuseta ei mõista me probleemi.
Aga siis see juhtub: mingil hetkel elus rebitakse maha hoolikalt nikerdatud isik, mille autentsuses on mõistus sind veennud, ning äkitselt näed sa ennast nii, nagu näeb Jumal. Tema au valguses paistab iga hea asi, mida inimene oletatavasti teinud on, patustest motiividest sügavuti rüvetatud. Äkitselt kuuled häält taevast, mis annab teada, et isegi sinu parim ei ole sind patust lunastanud ja ei saagi lunastada.
Mida kauem sa Jumala ligiolus seisad, seda hullem see paistab. Sul on valik: sa võid seda eirata ja üritada tagasi teadmatusse naasta, kuid see ei lahenda midagi. Teisalt võid tunnistada oma süüd ja võtta vastu andestuse ning sel hetkel nimetab Jumal asja lõpetatuks, sest nüüd paistad sa väga Tema Poja sarnasena.
In English