Tallinna lennujaama turvatsoonist läheb mu tütar läbi viperusteta. Mina jään kinni... Tolliametnik sorib mu kohvris, võtab siis ette käekoti ja tuleb kohvri juurde tagasi. Ma ju pakkisin oma asjad nõuetekohaselt, mõtlen nördinult. Saan aru, et minu pagasi hulgast otsitakse midagi konkreetset. Mul hakkab ametnikust kahju. Aitan otsida. Tõmban lahti kõik teadaolevate lisataskute lukud. Ja seal see ongi – pakk halvaad, mis läbivalgustusel hoopis hašišipakikest koos sisu vastava konsistentsiga meenutab!
„Vabandage, proua, aga me ei saanud aru, mis see on...“ Mulle soovitakse head reisi ja ma olen vaba. Minu kohvris oli olnud midagi, mis ainult näis kahtlane.“
Meil kõigil on peagi ees imeline lennureis. Vuhiseme läbi kosmoseavaruste, sihiks Taevalinn (ei, mitte Tallinn!). Tallinna lennujaamas ei saanud mind aidata tütar, kellega koos reisisin. Ka taevasele reisile minnes lähen „sõelast“ läbi ihuüksinda. Ette või taha või maha jäävad kõik teised: sugulased, sõbrad, kirikulised, pastorid ja teoloogiadoktorid. Pealegi on tee, mida mööda oma kerge või raske kohvriga liigun, kitsas.
Jeesusele tundus ristil, et isegi Isa, kelle külge Ta oli kogu oma maise elu klammerdunud, ütles Temast lahti. Seda kõike tegi Jeesusega minu ja sinu patt. See aga pole enam halvaa. See ongi hašiš, mis lõpuks tapab. Ja sellega tollist läbi ei lähe – ei maisest ega taevasest.
Vaata hoolega, mida oma kohvrisse pakid!
Irene Vari
In English