Janu Jumala järele

Alguses, kui inimene leiab tee Jumala juurde, siis on tema ja Jumala vaheline suhe väga tugev ja intensiivne – see on võrreldav janutundega. Tugev janu võib olla lausa valus. Ka janu Jumala järele, mis tuleb sügavalt südame põhjast, võib olla valus. See on samasugune „magus valu”, mida tunnevad noored armastajad, kes päevad teineteisest pikka aega lahus olema.

Janu Jumala järele on sügav ja tugev tunne. Selles janus ei ole isekust. Sellise janu eesmärgiks on Jumal ise, mitte Temalt saadavad õnnistused. Tänane salm ei kirjelda seda tunnet, mis on inimesel siis, kui ta soovib Jumalalt midagi saada. Nii mõnigi kord pöördume Jumala poole ning ainult palume ja palume, et Ta aitaks meid selles ja siis veel natuke selles teises asjas ka ning veel parem, kui Ta ka selle kolmanda asja korda ajaks. Meie tänane salm räägib janust, mis tuleb armastusest. Selline janu tunneb rahuldust Jumala ligiolust, mitte sellest, mida Temalt võib saada. Jumala ligiolu on see, mida hing igatseb.

Tänapäeva maailm kannab endas hedonistlikke vaateid ja hoiakuid. Inimesed soovivad tunda end hästi ja õnnelikena ning seda kogu aeg. Kannatusi ei tunnistata, elatakse nii, et endal oleks mõnus. Pingutus ja võitlused on vaid rumalatele. Ometi ei leia inimesed sellises elus ikkagi rahu. Jeesus aga võib anda rahu, isegi niisuguses keerulises maailmas, kus me hetkel elame. Kristlaste jaoks on elu võitlus. Usk kätkeb alati endas teatud pingutust. Me ei ole veel sellised, nagu sooviksime olla. Kristlase eesmärk ei peaks olema stressi ja kannatuste vältimine ning pidev heaolu. Pigem peaksime püüdlema Kristuse sarnasuse poole. Selliselt elades annab Jumala ligioleku tunnetamine inimesele täiusliku rahuolu – rahulolu, mida ei saavuta need, kes püüdlevad pideva heaolu suunas ning arvavad, et kui neil on piisavalt raha, hea töökoht ja kasulikud sõbrad, siis on nad õnnelikud. Täiuslik õnn peitub vaid Jumala armastuses.

Karin Lukk