üks minu lemmikkohti Pühakirjas noore tüdrukuna oli Psalm 46. Mulle avaldas alati muljet fakt, et Jumal on nii varjupaik kui ka tugevus ning kergesti leitav abimees ka suures hädas. See psalm pakkus mu noorele hingele suurt lohutust. Nüüd täiskasvanuna loodan jätkuvalt Jumala võimsale, lohutavale ligiolule ning Tema võimele olla minu lähedal igal ajal, eriti keset pimedaid ja valusaid elutorme. Kahtlemata on Ta meie kergesti leitav abimees kitsikuses.
Oli tiheda teenimistöö päeva õhtu. Markus räägib, et jüngrid olid paadis keset järve, Jeesus oli samal ajal maale maha jäänud (Markuse 6:47). Kuigi füüsiliselt kaugel, ei olnud nende vahel vaimulikku eraldatust; Jeesus oli nende asukohast alati teadlik. Siis puhkes torm ning jüngrid, näiliselt omapead, olid nagu kaotamas lahingut loodusjõududega. „Ja kui ta nägi neid sõudes heitlevat, sest tuul oli neile vastu, tuli ta neljanda valvekorra ajal nende juurde järve peal kõndides.“ (salm 48) Kui lohutav salm! Jeesus nägi neid heitlemas; mitte ühelgi hetkel polnud Jeesus oma armastatud jüngrite asukohast ja olukorrast teadmatuses, isegi kui Ta polnud füüsiliselt nendega. Ta tuli neil appi hädaajal vastusena Tema teadlikkusele nende heitlusest. Ta otsustas tulla nende juurde öösel neljanda valvekorra ajal (kella 3 ja 6 vahel hommikul), kuid sellegipoolest oli Ta nende asupaigast teadlik. Kõige raskemal tunnil võime kogeda Jumala lähedust kõige ilmekamalt. Ükski pimedus ei ole nii tihe, et Jumala Poeg ei suudaks sellest oma valgusega läbi tungida. Jeesus tuli nende juurde vee peal kõndides, mis demonstreeris ainulaadselt Tema ülimat võimu ja jumalikkust. Kuigi Tema jüngrid olid näinud leiva paljundamist, ei olnud nad Jeesuse jumaliku identiteedi ega Tema päästeplaani sügavust veel täielikult mõistnud. Julgustagu sind arusaamine, et universumi kõige võimsam Olend on häda ajal sulle kõige lähemal.
Minu vastus:
In English