Eile nägime, et Jeesus käskis meil „vaadata“ linde ja „vaagida“ liiliate õppetundi. Ta ütles, et kui me neid vaatame ja kaalume, võime saada hindamatuid õppetunde, et usaldada Jumala hoolitsust.
Aga mure on pime. Tal ei ole silmi lindude jaoks, et leida rahu; tal ei ole mõistust kaalutleda lillede üle, et avastada usaldus. Mure keeldub looduse õppetundidest.
Peale selle keeldub mure ajaloo õppetundidest. See on koht, kust meie tänane Pühakirja tekst tuleb. Laulik leidis tuge ajaloo meenutamisest, Jordanimaa ja Hermoni mäe mälestusest. Need paigad meenutasid talle lepingut ja selle tõotusi. Ta hing võis olla rusutud, kuid ta sai meenutada Jumala tõotust parema homse kohta; ta sai meenutada Jumala juhtimist minevikus. Tal võis olla lootus tulevikule, sest ta mäletas, mida Jumal oli teinud minevikus.
See mõte toob meelde õppetunni, mida Jumal minevikus Ellen White’ile andis. „Olles uurinud möödanikku ja reisinud läbi iga edusammu meie praeguse olukorrani, võin öelda: „Jumal olgu kiidetud!“ Kui vaatan, mille Jumal on sepistanud, täidab see mind hämmastuse ja täie usaldusega Kristuse, Meie Juhi peale. Meil pole tulevikult midagi karta, peale selle, et unustame, kuidas Issand on meid meie ajaloos juhtinud ja õpetanud“ (Life Sketches, 196).
Mure ei ole pime mitte ainult looduse ja ajaloo õppetundide suhtes, vaid ka elu õppetundide suhtes. Olgem ausad, me oleme ikka veel siin; me oleme siiani elus hakkama saanud, selja taha on jäänud mõnedki takistused, mis näisid ületamatutena. Jumala abiga oleme talunud talumatut ja teostanud teostamatut. Jumal, kes meid aitas eile, on hommegi meie jaoks olemas.
Peamine erinevus usu ja mure vahel on see, et esimesel on silmad, teisel aga mitte.
In English