Ehitagem! III

Haapsalu kogudusel oli omandatud katlamaja koos katelde ja korstnaga, kuid mis sellega nüüd peale hakata ja kust otsast? Loomulikult – projekt on vajalik, sest isegi lõhkumiseks on vaja teada, mida võtta ja mida jätta. Maakonnaarhitektiga olid eelmise kiriku restaureerimise ajast head suhted, aga kuna tal puudusid kogemused kaasaegsete sakraalhoonetega, soovitas mõningaid temale teadaolevaid kolleege Tallinnas. Aga raha – pealinnas liiguvad ka suuremad summad. Kas kohapeal ei ole? Äkki turgatas talle meelde üks naisarhitekt, kes äkki võiks... Kui selle daami kabineti linnas leidsin ja sisenesin, kogesime mõlemad üllatavat äratundmisrõõmu. Aastaid varem, mil esmakordselt algaja koguduse töötegijana Haapsalus olin, tutvusin ühe baptistikoguduse noore pastoriga. Sõbrunesime juba esimesel pikal vestlusel, avastades vastastikku ilmse hingesuguluse. Kord kutsus ta mind oma kiriku noorte laululaagrisse Virtsu lähedale. Pisut enne laagri algust selgus, et ta ise ei saa selles osaleda ning ta usaldas osa oma ülesandest mulle – olla selle laagri vaimulikuks. Põgusavõitu, aga tore kogemus – tutvumine naaberkiriku noortega. Nüüd, aastaid hiljem tundsin selles arhitektiprouas ära ühe toonastest lauluneidudest. Vähe kõheldes, aga huviga võttis ta asja ette ja loomulikult polnud mul vaja temale selgitada, mida ja milliseid ruume me selles hoones vajame. Vaja oli vaid lahendusi otsida, kuis olemasolev ratsionaalselt ära kasutada. Minu arvates sai ta suurepäraselt hakkama ja tegi selle töö pigem kui Issandale.

Projekt sai paberile – aga edasi. Raha õige pisut, töö teostajaid nagu oleks, aga kuidas ja millest alustada – nii oskajaid ei ole, kuigi seadusega nõutav järelvalveinsenergi leidus, kes soostus oma töö kõrvalt meil silma peal pidama.

Ühel õhtupoolikul toodi Soome vendluse poolt läkitatud autol meie kogudusele abi – kasutatud riideid ja asju –, mis neil aastail Eesti inimesi tõesti tõhusalt aitasid. Suurem osa koormast jäi pealinna ja osa toodi Haapsallu. Ütlesin autojuhile, et ta võiks ööbida pigem meil, et hommikul järgmisel päeval väljuvale laevale startida. Autot meil soodsam parkida jne. Vend nõustus. Püüdes lihtsalt õhtul külalisega aega veeta, jutustasin meie koguduse elust-tegemistest. Mis meelel, see keelel. Rääkisin ka kirikuehituse vajadusest ja näitasin – näe, isegi projekt on juba aga edasi...? Autojuht hakkas seda miskipärast väga süvenenult vaatama, lausa uurima ja ütles äkki: „Me tahame teid aidata.” Paari nädala pärast oli ta tagasi – kaasas keegi arhitekt, insener ja veel üks eakas, kuid hästi rõõmsameelne vend, kes olevat praktikuna osalenud paljude kirikute-palvelate püstitamisel. Selgus, et meil ööbinud autojuht oli Maranata Soome osakonna juht.

Rein Käsk