Kahjurõõmu kohta on inglise keelde üle võetud saksakeelne sõna Schadenfreude, mis kirjeldab naudingutunnet, mille inimene saab teise langust nähes. Lord Byron võttis sama nähtuse jaoks inglise keeles kasutusele väljendi Roman holiday (Rooma puhkepäev), millega kirjeldatakse, kui rõõmus on rahvas, kes sai vaba päeva, et vaadata, kuidas Rooma gladiaator areenil sureb.
See on tunne, mis ei kuulu Jumala riiki. Liiga sageli leiame Jumala rahva hulgast neid, kes juubeldavad, kui kurjad inimesed kannatavad oma kehvade valikute tagajärgede all. Kuid Jumal hoopis hoiatab oma rahvast pisarsilmi: „Mul ei ole hea meel õela surmast.“ Jesaja ütleb Jumala karistuse kohta õelatele: „Võõristav on tema tegu“ (Jesaja 28:21), sest armastava Jumala südamel on valus näha oma mässulisi lapsi lõpuks kaotamas ning ta peab nende õnnetuse lõpetama.
Üks tõelise prohvetliku anni tunnuseid on südamlikkus inimeste suhtes – süda, mis murdub, kui Jumala lapsed lõikavad patu tagajärgi. Selle rabav näide on Ellen White, kes korduvalt hoiatas, et Ameerika linnad on kohtuotsuse äärel. Kaks päeva enne suurt San Francisco maavärinat 1906. aastal sai ta nägemuse: „Öises nägemuses seisin ma kõrgemal kohal, kust nägin maju kõikumas nagu pilliroogu tuules. Suured ja väiksed hooned varisesid kokku. Lõbustuskohad, teatrid, hotellid ja jõukate majad rappusid ja purunesid tükkideks. Paljude eluküünal kustus ning õhk oli täis vigastatute ja kohkunute kriiskeid.“10
Pärast laastavat maavärinat 1906. aasta aprillis ei pidanud Ellen White „ma ju ütlesin“ kõnesid. Ei mingit juubeldamist, kahjurõõmu ega sõrmega näitamist. Selle asemel lasi ta end sõidutada läbi suitsevate varemete, et neid ise näha, ning need, kes temaga koos olid, nägid, et ta nuttis. Tõeline prohvetlik and, mis on Vaimust inspireeritud, demonstreerib Jumala südant. Tegelikult peaksid kõik vaimuannid sama tegema.
Elava Jumala koguduses ei ole kahjurõõmul kohta.
In English