Viskamata kivid I

Jeesus oli veetnud öö Õlimäel. Küllap möödus aeg oma tavalistes proportsioonides – pisut und ja palju palvetamist. Elavat ühendust Taevaga vajas Ta väga, sest uus päev pani Teda tõsiselt proovile. Jeesus pidi omama erilist tarkust, et jääda iseendaks ja samas pääseda tervena oma oponentide õelate rünnakute tulvast.

„Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid. Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?” Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes [vanemas tõlkes – „kiusates”], et nad saaksid teda süüdistada” (Jh 8:2–6).

Süüdistajate halvasti varjatud pahatahtlikkus oli ilmne. Neid ei huvitanud patustanud naise saatus küünevõrdki. Õiglus, rääkimata ligimesearmastusest, ei läinud neile üldse korda. Nad kasutasid naist üksnes vahendina, et Jeesusele n-ö „ära teha”.

Jeesus kõndis nagu noateral. Tsiteerides Moosest, oli süüdistajatel näiliselt õigus. Jeesus ei saanud pöörduda ümbritseva rahvahulga poole sõnadega: „Armas rahvas, seoses minu tulekuga teie keskele on Moosese Seadus annulleeritud ja kivide kasutamine kohtumõistmisel keelatud.” Aeg ei olnud selliseks radikaalseks muutuseks veel küps. Inimesed polnud veel valmis mõistma, et asju on võimalik ka teisiti ajada – vähem veriste vahenditega. Kuid Jeesus pidi leidma sellise tee, mille puhul ei kannataks jumalik õiglustunne ja samas oleks silme ees ka tõde sellest, kuidas toimib jumalik armastus. Lisaks pidid oma õppetunni kätte saama nii süüdistajad, patustanud naine kui ka diskussiooni jälgiv rahvas.

Me teame, et Jeesus leidis probleemile sobiva lahenduse. „Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale” (s 6–8).

Mida Jeesus maapinnale kirjutas, sellest Johannes oma evangeeliumis millegipärast vaikib. Delikaatne vaikimine...Hilisemad tõlgendajad on oletanud, et küllap Jeesus vihjas oma tolmuse kirjatööga süüdistajate endi salajastele pattudele. See võis nii olla – sellele vihjab süüdistajate järgnev käitumine. Oma lühikese suulise pöördumisega oponentide poole astus Jeesus nende n-ö „valusale konnasilmale”. Ja see on midagi, mis iseloomustab kõiki inimesi, kaasa arvatud sind ja mind. „Kes teie seast ei ole pattu teinud...”???

Rein Kalmus