Küllastus

Tõenäoliselt on see üks esimesi negatiivseid jooni, mille oma lastes avastame – enesekeskne soov, mis ütleb: „Mina tahan!“ See on üks selgemaid tõendeid, et inimesed sünnivad patuse loomusega, mis on enesekeskne. Kui seda kontrolli all ei hoita, toob see kaasa peaaegu kõik teised patud. Tavaliselt me varastame, tapame ja rikume abielu ju selleks, et saada midagi, mida meil ei ole.

See on nii tõsine probleem, et Jumal on teinud selgeks, et ahned ei päri Jumala riiki (Kiri efeslastele 5:5). Miks? Sest kuna Jumal on armastus ja taevariigi kodanikud on Tema-sarnased – prioriteet on teistel. Himustamine oli see, mis tekitas probleeme Lutsiferile, kui ta otsustas, et tahaks midagi, mis ei kuulunud talle − Jumala trooni. Ta heideti kõrvale üleastumise tõttu, sest see pani ohtu rahu ja õnne kogu Jumala kuningriigis. Meid ei lubata sisse, kui kavatseme tema jälgedes käia.

Kui sa himustad, pead sa ennast teistest paremaks, arvad, et oled rohkem väärt vara, mis juhtumisi on teistel. Öeldes endale: „Ma väärin seda!“, vihjad sa, et see teine inimene ei vääri seda. See vähendab teise inimese väärtust ning ründab Jumala enda iseloom, sest sa vihjad, nagu oleks Jumal mingis mõttes ebaõiglane ega ole sind õigesti kohelnud.

Himustamisega on probleem, et see muutub enda kummardamise tõttu põhjatuks auguks. Sa võid omastada endale rohkem materiaalset vara, kuid sinu isekad soovid ei ole rahuldatud. Patune süda on tohutu suur auk, mida sa iial täita ei suuda. Iiobi raamat meenutab meile, et ahne ei tunne küllastust (Iiobi 20:20).

Jumal säästab meid isekate soovide rahuldamise lõputust agooniast, mille käigus üritame sügada kihelust, mida ei ole võimalik oma pingutustega leevendada. Ta määratleb selgelt ahnuse ja eemaldab selle ning vabastab meid nii, et saaksime harjutada Kristuse meelsust, kes hindas meid kõrgemalt kui iseennast.