JEESUSE VIIMASED TUNNID III

Jeesus lubas õelatel meestel enese vangistada ning lubas end ka keset ööd mitme kohtu ette vedada, mis oli tolle aja kohta üsna ebatavaline. Mõtelge tollele pikale ööle: Tema esialgsele ülekuulamisele endise ülempreestri Annase poolt, seejärel ülekuulamisele maa suurkohtu Sanhedrini ees. Kuna Sanhedrinil ei olnud võimu surmaotsust täide viia, vedasid nad Jeesuse Pilaatuse, Rooma asevalitseja, ette taotledes kohtuotsuseks surmanuhtlust.

Sanhedrin oleks pidanud olema tõelise õigluse eeskujuks kogu maailmale. Igasuguse süüdistuse ja hukkamõistu jaoks oli vaja vähemalt kahte tunnistajat (5Ms 17:6). Kohus peab iga tunnistaja üle kuulama eraldi ja nende tunnistused peavad kokku langema. Kohus pidas inimest süütuks, kuni tõendid näitasid tema süüd. Mingil juhul ei võidud kasutada inimese enda tunnistust iseenda vastu. Protsess pidi algama kohtualuse kasuks olevate väidetega. Isegi kui Sanhedrin mõistis kohtualusele surmaotsuse, ei tehtud kohtuotsust teatavaks enne järgmist päeva, et anda aega edasikaebamiseks. Seetõttu ei peetud kohut kunagi päev enne hingamispäeva. Selliseid istungeid ei kutsutud kunagi kokku öösel.

Kuid Jeesuse ülekuulamisel ei järginud Juuda juhid neid reegleid. Püüdes Jeesust hävitada, olid Tema süüdistajad Ta hukka mõistnud juba enne kohtuistungi algust. Kohus toimus algul Annase ja pärast Kaifase ees. Kohus jõudis haripunktini, kui Kaifas nõudis: “Ma vannutan sind elava Jumala ees, et sa meile ütleksid, kas sina oled Messias, Jumala Poeg?” Jeesuse vastuse tegelik tähendus oli: “Jah, ma olen Jumala Poeg.” Lisaks oma jumalikkuse tunnistamisele lisas Jeesus veel midagi ootamatut: Ta kuulutas, et Kaifas näeb ühel päeval Tema tagasitulekut kuningana.

Kristlastena vajame me Jeesuse julgust seista selle eest, kes me oleme ja mida me usume. Kui julge oled sina?

H. M. S. Richards, Jr.