Matteuse evangeeliumi õpetus õigusest on tekitanud paljudele probleeme. Selle tulemusena on nad Matteuse näilise tegudeõiguse eest põgenemiseks oletanud, et Jeesus ei räägi siin mitte meie õigusest, vaid meile omistatud Jeesuse õigusest.
Ettevaatust! Las Matteuse Jeesus räägib enda eest ise. Ta ei räägi Kristuse õigusest. Ta rõhutab „teie õigust“. F. D. Bruneril on õigus, kui ta märgib, et kuigi nende kavatsused, kes tahavad näha Matteuse 5:20 õige arusaamisena pigem Kristuse õigust kui meie õigust, on kiiduväärt, on nende positsioon eksegeesis puudulik. See ei sobi konteksti.
Laskem rääkida Matteusel endal, hoiatab Bruner. Ärge olge varmad teda ristima Pauluseks.
Näete, Matteusel on oma viis evangeeliumi õpetada. See erineb Pauluse omast, kuid pole vähem piibellik.
Matteuse vaade õigusele, nagu on väljendatud salmides 5:17–48 ja õndsakskiitmistes, juhib meid lõpuks andestuse (vt Mt 6:12) ja armu saamiseks (vt Mt 19:16–20:16) Isa juurde. Matteus ei hoia armu evangeeliumi juures sõnu kokku, kuid esitab vajaduse „meie“ õiguse järele
(Mt 5:20). Ta räägib meie suhtest Jumala seadusega, öeldu või kirjutatu tegeliku eesmärgi ja vaimu mõistmisest.
Paulus jõuab sama järelduseni, kuid teistkaudu. Näiteks Rooma raamatu esimestes peatükkides räägib Paulus lootusest Kristuse õigusele. Kuid 6.–8. peatükis räägib ta Jumala pühitsevast tööst meie elus ning 13. ja 14. peatükis räägib Paulus ka meie õigest armastuse seadusest kinnipidamisest.
Matteus ja Paulus kuulutavad sama evangeeliumi. Kuid Bruner märgib: „Paulus näitab meile jumaliku õiguse allikat laiahaardelisemalt kui Matteus. Kuid Matteus näitab meile kristliku õiguse eesmärki selgemini kui Paulus.“
In English