Tänases piiblitekstis on Jeesusel õigus, kuid teatud juhtudel oli tõesti põhjust asetada lampi vaka alla. Lubage ma seletan.
Mõeldes esimese sajandi Palestiina kodule, peame unustama oma hästivalgustatud kodud, mida saab valgusega üle ujutada vaid ühe lülitiklõpsuga.
Vastupidiselt tänapäevale olid Palestiina kodud üsna pimedad: tuba valgustas üks umbes 45-sentimeetrise läbimõõduga aken. Päris kindlasti ei olnud neil elektrit ega lüliteid.
Jeesuse kirjeldatud lamp koosnes väikesest õliga täidetud nõust, milles ujus tahinöör. Kui perekond vajas valgust, tõsteti see lamp lambijalale. Selliste lampide puudus peitus nende põlema süütamises. Ära unusta, et mitte kellelgi ei olnud tuletikke ega välgumihklit.
Seetõttu ei soovinud keegi põlevat tahti kustutada. Selle põlema saamine võttis liiga palju energiat, ent kui inimesed kodust lahkusid, olnuks ohtlik põlevat lampi omapead lambijalale jätta, kust see võis alla kukkuda ja põhjustada tulekahju.
Seepärast võtsid inimesed kodunt lahkudes ohutuse huvides lambi tema jalalt ja asetasid selle kummuli savinõu alla, kus see võis ohutult põleda niikaua, kuni keegi koju tuli. Aga siis pandi lamp kohe oma jalale tagasi. Seega oli lambi esmaseks ülesandeks olla nähtaval ja anda valgust.
Sellest viimasest punktist räägib Jeesus Matteuse 5:14–16. Mitte ükski terve mõistusega inimene ei süütaks lampi üksnes selleks, et panna see savinõu alla.
Siiski teevad mõned end kristlaseks nimetavad inimesed just nimelt seda. Kõigile neile tuleb öelda, et puudub igasugune Issanda hoone mahapõletamise oht. Vastupidi, maailm vajab kogu valgust, mida tal on võimalik kätte saada, ja meie kui kristlased peame laskma oma lampidel jätkuvalt maksimumis põleda. Kokku võttes, meie oleme „maailma valgus“.
In English