TUVI, KES JUHATAB MEID KOJU

“Inimkonna suurimaks tragöödiaks on üksindus,” kirjutas Ameerika kirjanik Thomas Wolfe. Kui õigus tal on! Üksindus näib olevat igas inimeses. Kas sa oled kunagi imestanud, miks? Sest meid on kistud eemale oma Loojast ja läbi Jeesuse püüab Jumal meid taas enda juurde tagasi tõmmata. Patt on inimese Jumalast eraldatuse peamiseks põhjuseks. Meie patune vastuhakk Jumala tahtele ja meie soov asetada ennast oma elu keskmeks, kohale, mis tegelikult kuulub Jumalale, on tekitanud kuristiku meie ja Tema vahele. Jeesus saatis Püha Vaimu, et Ta annaks meile märku meie pattudest ja juhiks tagasi Jumala juurde (Jh 16:8-14).

Pühakiri võrdleb Püha Vaimu tuviga, kes laskus Jeesusele ristimise ajal. See võrdpilt toob esile Püha Vaimu iseloomu ilu. Nagu tuvigi, on Püha Vaim õrn, armastav, malbe, süütu, andestav. Nelipühist alates on Püha Vaim leidnud koha kõigi usklike südames, just nii nagu Ta laskus ka Jeesusele ristimisel. Selle imelise sündmuse puhul ütles Isa: “See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” Need sõnad taevast käivad kogu inimkonna kohta! “Jumal kõnetas Jeesust kui meie esindajat. Meid ei heideta koos kõigi meie pattude ja nõrkustega kõrvale” (Ajastute igatsus, lk 65). “Tema on teinud meid vastuvõetavaiks selles Armastatus” (Ef 1:6, KJV).

Lugesin kord ühest giidist, kes tohutus Araabia kõrbes ei kaotanud iialgi teed. Ta kandis endaga kaasas kodustatud tuvi, kelle jala külge oli seotud peenike nöör. Kui ta kahtles, millises suunas minna või kuhu pöörata, viskas mees tuvi õhku ja tuvi tõmbas nööri kiiresti pingule, püüdes lennata kodu suunas. Nii juhatas tuvi oma omaniku alati koju ja inimesed kutsusidki teda “tuvimeheks”. Püha Vaim on kui taevane tuvi, kes päästab meid patu üksindusest – ja juhib koju.

H. M. S. Richards, Jr.