Vaesuse üle kurvastamine

Avaldatud 21.2.2017, rubriik Päeva sõna

Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Matteuse 5:3, 4

Kristlike omaduste profiili alguses on vaesus vaimus. Vanas Testamendis oli vaesusel alatoon, mida Pühakiri samastas alandliku sõltuvusega Jumalast. Sel ajal kui rikkad ja majanduslikult kindlustatud kippusid oma jõudu usaldama, võisid vaesed hädaajal päästmist ja abi loota üksnes Issandalt.

Uues Testamendis kehtib „vaimus vaene“ Jeesuse tähendamissõna tölneri kohta, kes hüüdis alandlikult: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ (Lk 18:13) See mees tundis, et ta on talumatult vaene selle poolest, mida Jumalale pakkuda. Piiblitõlge The New English Bible aitab meil selle esimese õndsakskiitmise mõtet paremini mõista: „Õndsad on need, kes tunnevad oma vajadust Jumala järele.“

John R. W. Scott kirjutab, et evangeeliumiloos said kuningriigi „tölnerid ja prostituudid, inimühiskonna heidikud, kes teadsid, et nad on nii vaesed, et ei suuda midagi pakkuda ega saavutada“. Kõik, mida nad võisid teha, oli paluda Jumalalt halastust, ja Ta kuulis nende hüüde. Jeesus tõotas, et nende päralt on taevariik.

Pärast oma abituse ja vaimuliku vaesuse tunnistamist on järgmine samm kahetsuskurbus, mida kirjeldab teine õndsakskiitmine. Üks asi on tunnistada oma vaimulikku vaesust, kuid hoopis teine asi on sellepärast kurvastada. „Siin kirjeldatud kurbus on tõeline südamekurbus patu pärast.“ („Thoughts From the Mount of Blessing“, lk 9)

Järelikult ei ole kristlik elu üks pidev muretu rõõm ja naer, nagu mõni tahaks uskuda. Kristlased nutavad oma vigade ja puuduste pärast, mis viisid Kristuse ristile.

Kahe esimese õndsakskiitmise hea sõnum pole üksnes see, et Kristuse järelkäijad pärivad kuningriigi, vaid et nad saavad ka lohutatud. See lohutus tuleb kahes järgus − olevikus ja tulevikus.

Ühes mõttes on kristlased juba andestuse ja päästekindlusega lohutatud. Kuid kõige parem lohutus tuleb siis, kui Jeesus saabub taevapilvedel oma rahvast koju viima. Siis äratab Kristus surnust üles need, kes on Temas surnud, „pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga“ (1Ts 4:17). See on alles tõeline lohutus!

Jaga Facebookis