Matteuse 7:25 ütleb selgesõnaliselt, et kaljule ehitatud maja püsib kindlalt, sest see on rajatud kaljule. Kõige tähtsam on olla rajatud kaljule. Aga mis on see kalju, mis kannab koguduse ja selle liikmete usku?
Meie tänases kirjakohas nimetab Jeesus kaljut, millele toetub kogudus. Kuid see lõik on olnud aluseks arutelule, mis on möllanud kogu kirikuajaloo vältel. Kas Jeesus peab silmas, et kalju on Peetrus, kellele on rajatud kogudus, või on koguduse aluseks Tema, kellest Peetrus tunnistas, et Ta on „Messias, elava Jumala Poeg“?
Arvestades ülejäänud Uue Testamendi õpetust, võib järeldada, et kalju on Peetruse tunnistuse kohaselt Kristus kui Jumala Poeg. Paulus nimetab kahtlemata koguduse ainsaks aluseks ja nurgakiviks Jeesust (vt 1Kr 3:11; Ef 2:20) ja Peetrus ise kirjutab, et Jeesus on „elav kivi ... valitud, hinnaline nurgakivi“, millele on ehitatud kogudus (1Pt 2:4–7).
Meie kristliku usu aluseks on Jeesus kui ristilöödud Tall ja meie tunnistus usust Temasse. Muidugi on Jeesuse tundmaõppimise peamine viis Piibli tunnistuse kaudu. Kaljule toetumine ei tähenda mitte ainult ususuhet Jeesusega, vaid ka Piibli ettekirjutuste järgimist. See kaljule ehitamise aspekt on eriti selge Matteuse 7:24, kus Jeesus räägib Tema sõnade kuulmisest ja nende järgi tegemisest. Arvestades selle konteksti, tundub osa sellest, mida Jeesus mõtles kaljule ehitamisega, olevat tähelepanu pööramine mäejutluse õpetustele meie igapäevaelus.
In English