Mõtted tänaseks
Kohtume Tertiusega üsna Pauluse kirja lõpus roomlastele. Ta ühineb Paulusega Rooma kristlaste tervitamisel, kuid möödaminnes mainib, et tema on see, kes selle kirja on kirjutanud (Kiri roomlastele 16:22). Paulus ei olnud võib-olla vilunud kirjutaja. Tema galaatlastele kirjutatud kirja lõpus (6:11) loeme: „Vaadake, kui suurte tähtedega olen ma teile kirjutanud oma käega!“ On arvatud, et Paulusel oli Damaskuse kogemuse tulemusena probleeme nägemisega ning see võib vabalt olla põhjus, miks ta kirjutas „suurte tähtedega“. Igatahes nõudis esimesel sajandil pikkade kirjade kirjutamine rohkem osavust, kui on vaja meie süle- ja tahvelarvutite ajal.
Märkus, et keegi abistas Paulust roomlastele kirja kirjutamisel ja võib-olla ka teistes kirjutustöödes, on üsna tähendusrikas. See kinnitab, et Piibel ei pärine protsessist, kus teatud arv inimesi istus maha ja pani lihtsalt kirja jumaliku sõnumi, mis dikteeriti üleloomuliku häälega. Jumal oli nende inspiratsiooniallikas, kuid ka autoritel ja nende abilistel oli vaja rasket tööd teha. Ning oluline on meeles pidada, et apostlite kirjade puhul saadeti adressaadiks olnud kogudusele üks eksemplar ja see loeti kogudusele ette. Seejärel kopeeriti see käsitsi ja edastati teistele kogudustele. Järgnevad sajandid nägid pideva kopeerimise protsessi − tööd, mida hilisemal ajal tegid peamiselt mungad. Kõiki asju arvesse võttes on tõesti ime, et saame veel tänapäeval lugeda kirja, mille kirjutas Tertius Pauluse eest pärgamendile.
Minu palve
Tänan Sind, Issand, Sinu Sõna eest, mis on üle elanud sajandeid ja kõneleb meile ka veel tänapäeval!
In English