Millisele uksele peaksime koputama?

Jõuluprojekti raames käisime ukselt uksele raamatuid ja laste valmistatud jõulukaarte müümas, millest saadud tulu läks laste turvakodude jõulupeo korraldamise ja kingituste tarbeks. Käisime kortermajade piirkonnas ning trepikojauksed olid tihti suletud. Olime eelnevalt kõik Taevaisa kätesse usaldanud ja uskusime, et kus vaja, avanevad uksed ning kõrgete kindlusemüüridena näivad paneelmajade kaitsed võivad langeda nagu Jeeriko müürid kord. Huvi raamatute vastu oli vähene, kuid Jumala juhtimist oli selgelt näha.

Üks proua, kes tuli jalutuskäigult, oli lahkelt valmis meid trepikotta sisse laskma, kui tutvustasime, millise eesmärgiga me tulnud olime. Kohe tegi ta ka majaelanike kohta kiire lühitutvustuse. Eriliselt jäi meelde korter, kuhu ta kohe kindlasti ei soovitanud minna. Seal elavat üks väga kuri vana naine, kellel hiljuti oli mees ära surnud. Seda kuuldes teadsime, et sinna lähme kohe kindlasti. Selle ukse taga palvetasime, nagu iga teisegi ukse juures.

Meile avas ukse soliidne lahke naeratusega vanem proua ja kutsus meid lahkesti sisse. See oli naisele suureks õnnistuseks ja igatsuseks, et talle toodi tükike kirikut koju. Ta oli just plaaninud sel pühapäeval kirikusse minna, kuid oli haigestunud ega saanud ise välja minna. Rääkisime oma elust, palvetasime ja lugesime talle Piiblit ette: ta ise ei näinud enam lugeda. Päris jõululaupäeval käisime veelkord seal.

Me ei tea, millise ukse taga on tõeline abivajaja. Laseme Jumalal end juhtida ja uksi avama. Kui enamus uksi jääb suletuks või saadetakse meid tagasi, siis kuskil on kindlasti keegi, kes vajab meid ja häid sõnumeid meie päästjast Jeesusest Kristusest. Tõelisi Jumalale avatud hingi võib küll vähe olla aga usaldagem Jumalat ja laskem Temal juhtida end just selle õige ukse taha.

Kaie Siim