Meie Lunastaja suurim au

„Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam. (Ilm 21, 1) See tuli, mis hävitab õelad puhastab ka maa. Kõik needuse jäljed kaotatakse. /.../

Möödunut jääb meenutama ainult üks asi: meie Lunastaja kannab igavesti ristilöömise märke. Tema haavatud peal, küljel, kätel ja jalgadel säilivad julma töö jäljed, mida patt on teinud. Vaadeldes Kristust Tema aus, ütleb prohvet: „Tema all on nagu valguse sära, tema kõrval on kiired, seal on ta võimsuse loor!” (Ha 3, 4) Jeesuse läbitorgatud külg, kust voolas vereoja, mis lepitas inimese Jumalaga, on Päästja au, „tema võimsuse loor”. /.../ alanduse märgid on Õnnistegija suurimaks ehteks. Läbi igaviku aegade on Kolgata haavad Talle auks ja kõnelevad Tema väest. ST 651, 652

Kristuse rist on lunastatute uurimisaineks ja lauluks läbi kogu igaviku. Austatud Kristuses näevad nad ristilöödud Kristust. Nad ei unusta kunagi seda, et Tema, kelle vägi lõi ja hoidis üleval loendamatud maailmad ääretus ilmaruumis, on Jumalast Armastatu, taeva Majesteet. Tema, keda keerubid ja hiilgavad seeravid vaimustatult austasid. Nad ei unusta kunagi, et Tema alandus selleks, et tõsta üles langenud inimene; et Tema kandis patu süüd ja häbi ning et Tema läks nii kaugele, et Isa varjas Tema eest oma palge, kui kadunud maailma hädad murdsid Ta südame ja kustutasid Tema elu Kolgata ristil. Tõsiasi, et kõigi maailmade Looja, kõigi inimeste kohtunik, pani kõrvale oma au ja alandas ennast armastusest inimeste vastu, äratab pidevalt universumi imetlust ja austust. Kui päästetud vaatavad Lunastajale ja näevad Isa igavest su Tema näol, kui nad silmitsevad Tema trooni, mis kestab igavesti, ja teavad, et Tema kuningriigil ei ole lõppu, siis alustavad nad taas vaimustatult laulu: „Väärt, väärt on Tall, kes on tapetud ja on lunastanud meid Jumalale oma kalli verega!” ST 629