Usu vaid

Palju kordi elus on mul raske olnud Jumalat usaldada. Olen saanud palju õppetunde, kõigepealt halbu ja lõpuks häid ka, mis on mind mõtlema pannud. Minu elus on veel palju küsimärke, kuid üritan rohkem usaldada Jumalat.

Ühel päeval saatis üks hea sõbranna mulle mõistukõne, mis pärineb raamatust „Armastuse allikas”.

Ühe ootava ema kõhus oli kolm veel sündimata beebit. Üks neist oli uskuv beebi, teine kahtlev ja kolmas uskmatu.

Kord küsis kahtlev beebi: „Kas te usute elu pärast sündi?”

Uskuv vastas: „Jah, loomulikult! Meie elu siin on vaid ettevalmistus tulevaseks eluks, eluks pärast sündi.”

Uskmatu aga ütles: „Missugune rumalus! Kuidas peaks see võimalik olema?”

Uskuv: „Päris täpselt ma ka ei tea, aga ma usun, et see on kindlasti elu suuremas valguses ja võib-olla me isegi liigume ja kasutame söömiseks suud.”

Uskmatu: „Missugune jama! Kuidas me peaksime ise liikuma? Ja suuga sööma? Kuidas tullakse üldse sellisele mõttele!? Meil on ju nabanöör, mis meid toidab ja see on juba praegu üsna lühike, nii et elu pärast sündi pole absoluutselt võimalik!”

Uskuv: „Mina küll usun! Küll ka sellele probleemile on lahendus. Kõik on lihtsalt natuke teisiti kui praegu.”

Uskmatu: „No siiani pole ju keegi veel elust pärast sündi tagasi tulnud! Pärast sündi on elu läbi. Elu on lihtsalt üks häda, viletsus ja pimedus.”

Uskuv: „Mina igal juhul usun, et pärast sündi on elu olemas ja siis saame lõpuks ka oma ema näha.”

Uskmatu : „Mis?! Sa ei usu ometi, et ema on olemas?! Kus ta siis praegu on?”

Uskuv: „No siin! Igal pool meie juures ja meie ümber. Me elame temas ja tema läbi. Ilma temata poleks meie eksisteerimine võimalik.”

Uskmatu: „Ah lõpeta ometi! Ma ei näe teda kuskil, sest teda pole lihtsalt olemas!”

Uskuv: „Kui me väga vaikseks jääme, siis kuuleme tema laulu või tunnetame, kuidas ta meid ja meid ümbritsevat silitab. Ma usun täiesti kindlalt, et meie tõeline elu alles pärast sündi algab.”

Mirje