Mu abikaasa kohtus ühe abielupaariga, kes jagas väga liigutavat lugu. Nende tütrel oli vaja luuüdi siirdamist ja väikevenna sobivus doonorina oli ideaalne. Vanemad küsisid pojalt, kas ta on nõus oma õe elu päästma ja talle oma luuüdi annetama. Vend oli kõhklemata nõus. Pärast haiglas toimunud protseduuri küsis poiss väriseva häälega: „Ja kui kaua läheb, enne kui ma ära suren?“ Missugune armastuse ilming! Väike poiss oli nõustunud oma õde päästma, arvates kogu aeg ekslikult, et selle käigus loobub ta oma elust.
Jeesus lihtsalt ei arvanud, et Ta loobub meie pärast oma elust, vaid Ta tegelikult loobus. Meid ei päästnud lihtsalt Tema valmisolek, vaid elu jätmine. Meie kindlus tuleb sellest, kes Ta on ja mida Ta on teinud. Jeesus ise rõhutas kontrasti hea karjase ja palgalise vahel, kes raha eest lambaid valvates põgeneks ohu korral. Kuid mitte karjane! Ta kaitseks neid kuni oma elu kaotamiseni. Jeesus ütles: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline, kelle omad lambad ei ole, märgates hunti, jätab lambad maha ja põgeneb − ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali −, ta on ju palgaline ega hooli lammastest.“ (Johannese 10:11−13) Sa oled Tema silmatera; Tema jaoks on sinu heaolu tähtsam kui Tema enda elu. Kui leiame end puudusest, võime täielikult usaldada Karjase võimekust täita meie vajadusi ja Tema loomust meie eest õrnalt hoolitseda. Tema ohver sai ristil reaalsuseks. Meil on selle elu ja igaviku kindlus, sest Jeesus on juba oma ustavust tõestanud. Kui oht ründab meid nagu hunt lambaid, võime olla kindlad, et Karjane ei jäta meid kunagi maha. Vastupidi, kõige süngemal ajal mõistame, et Ta teeb meie heaks seda, mida lambad iseenda heaks teha ei saa!
Minu vastus:
In English