Ehitagem! II

Tõelist kandidaati ei osatud isegi selle vääriliseks pidada, et teda sündmuse juurdegi kutsuda. Sageli on ka materiaalses maailmas sarnane lugu.

Olles saanud Issandalt julgustuse ja kinnituse kirikuehituse asjus, söandasin pöörduda ameeriklastest sõprade poole, kes olid eelmisel aastal osalenud evangelismikampaanias Haapsalus, et nad äkki aitaksid meil sihikuloleva hoone vähemalt ära osta. Eks siis vaatame, kuis edasi. Nad vastasid esialgu, et neil pole vahendeid, kuid järgmisel päeval juba teatasid, et otsustasid raha koguda. Kogumine võtab aga aega ja kuulsin, et hoone hind kerkis juba enam kui pooleteistkordseks.

Sel ajal aga oli kohalik maakonnaleht võtnud ette igal kuul välja anda üks lehekülg, milles järgemööda tutvustati üht kohalikku kristlikku kogudust ja selle tegemisi. Järg jõudis parasjagu adventistideni. Andsin ajakirjanikule intervjuu ja vastavaid materjale. Jutustasin koguduse elust-tegemistest ja omateada väljaspool ametlikku osa ka koguduse asukohamurest. Kui lehekülg ilmus, ilmus lehes eraldi muust ka nupuke pealkirjaga „Adventistid kolivad”. Olin seepeale nördinud ja ärevil. Midagi ju pole veel kindlat – mida, kuhu... õigeusklikud pole ju meid tegelikult ära ajanud – oh neid ajakirjanikke! Seepeale tuli aga paar huvitavat reaktsiooni. Luterlik kogudus teatas südantsoojendavalt, et adventiste lageda taeva alla küll ei jäta – kui vaja, pakuvad kasutada oma teist kirikut. Üldse oli Haapsalu kristlaskonnal vaimulike tasandil regulaarne kontakt ja vennalikud suhted. Teine reaktsioon oli sootuks huvitav. Mulle helistati ja pakuti müüdaval olevat tarbetut katlamaja. Katlamaja???! Paari nädala jooksul polnud mul mahti ega tuju seda vaatamagi minna. Kui ükskord nalja pärast siiski läksin – see asus just meie poolt sihilevõetud hoonest üle tänava, taipasin, et mõte pole üldse paha. Kommunikatsioonitrassid olemas, olemasolev ei sega palju visiooni jne. Ja hind palju soodsam. Ainult kõrguv metallkorsten ei ole kuidagi kirikutorni moodi.

Parasjagu olid tulemas järjekordsed Eesti adventkiriku noortepäevad ja seekord Haapsalus. Kohale tulid ka liidu ja uniooni esimehed. Kasutasin võimalust ja viisin nad „objektile”, mis asus ju läheduses. Näitasin alguses esimest sihtmärki, tutvustades lühidalt tingimusi ja probleeme – võttis mõtlema. Siis palusin teha ümberpöörd ja võrrelda hoonega üle tänava. Nendegi hinnang kaldus ruttu viimase poole. Mõne aja pärast oli meie kirikul „oma katlamaja”. Aga ega Taavetki kohe kuningas olnud peale võidmist – ikka alles karjapoiss.

Rein Käsk