Kristlik meditatsioon II osa

Kristlane ei ole kutsutud mõtlema lihtsalt millelegi heale ja kaunile. Kristlik meditatsioon keskendub Isikule. Ja ajend keskenduda parematele mõtetele lähtub sellest samast Isikust. Kadunud poeg mõtles isale.

Jeesus Kristus pakub välja ennast: „Mina olen tee, tõde ja elu!”, „Mina olen hea karjane!”, „Kes minu sisse usub, nagu kiri ütleb, sellest peavad elava vee jõed voolama!”

Lutsiferil on aga võimalik ärgitada meis meditatsiooni oma malli järgi. Selles ei ole midagi kohutavat, kuna Jumal Piibli kaudu tutvustab ennast ja annab vastavaid hoiatusi ja informatsiooni. Nii jääb meile täiesti vaba valik.

Kadunud pojal oli võimalik sügavalt keskenduda, arendada oma mõtteid igas suunas, aga üks neist oli ainuõige ja ka parim. Kodus valitsev kord, mis oli kord olnud pojale piiratuse sümboliks, avanes nüüd suurima vabaduse ja võimaluste maana. Mis oli muutunud? Isa ja kodu juures mitte midagi. Või pidi kadunud poeg jõudma tingimata just läbi raskuste sellele õigele järeldusele? Sugugi mitte!

Jumal on armastus! Piiramatud võimalused on mõistetavad ja avatud Kolgata ohvri kaudu. Pakutakse ikkagi sedasama kodu – Eedenit –, kus on samad puud ja samad tavad. Kadunud poja looga esitas Kristus kogemusliku variandi üleskutsele, mida Ta ikka oli esitanud: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik: ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28–30).

Tema hoolitseb meie kui terviku eest meid lõhestamata, „kogu teie vaim, hing ja ihu säiligu laitmatuna Kristuse tulekuks” (1Ts 5:23).

Valdek Lõhmus