Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab

Avaldatud 20.7.2011, rubriik Päeva sõna

„Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kiivas, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi.” (1Kr 13:4–8)

Ikka ja jälle mõtlen, kui imeline on Jumal, milline eeskuju Ta meile on. Näen kõrvalt, kuidas inimeste vahel on nii tühiste asjade pärast tülid. Klassikaline on mehe ja naise vaheline tüli prill-laua ülesjätmise pärast. Mu Iraani sõber Mehrdad ütleb: „Kõike, mida sa teed, tee armastusega. Kui tunned, et armastus saab otsa, lõpeta oma tegevus seniks, kuni armastus naaseb!” Mis siis on tähtsam – kas inimesed või nt puhtus?

Naivistliku loomuga loodan ja usun, et saab ka teisiti – pideva nääklemiseta. Õige armastuse tunned ära, kui tahad olla parem inimene. Kas kujutad ette Jumalat, kui inimene on äsja oma südameukse Talle avanud, et Ta silmad säraksid suurest entusiasmist ja emotsionaalselt loetleks talle kõik ta puudused ette: „Noh, nüüd tee lõpparve nendega!” Jumal on pika meelega – Ta suunab ja räägib meiega, kasvatab. Hetkel, mil inimene tajub Jumala armastust, tahab ta saada paremaks inimeseks. See soov tuleb siiralt südamest. See on armastuse resultaat.

Armastus on ainuke jõud, mis muudab inimest. Selline armastus peaks meil ka teiste inimestega suheldes silme ees olema. Meie armastust nähakse (lõpuks) ja see paneb teise inimese tahtma muutuda paremaks. Kui mul endal on ükskord pere, eks mu abikaasa saa siis öelda, kuidas käitun. Senikaua palun Taevaisa, et ta hoiaks alati mul armastuseprille ees.

Kristiina Räägel