Tõelise rahu leiame, kui alistume Jumala plaanile, isegi kui me Tema tahet meie jaoks täielikult ei mõista. Olin 30-ndates eluaastates, kui mind tabas terve rida ebasoodsaid olukordi, mida ma ei mõistnud ega suutnud kontrollida. See oli minu jaoks raske aeg. Tol ajal ostsin võtmehoidja, millel olevast kirjast sai raskel teel käies minu moto: „Ma ei tea Õpetaja plaani, kuid ma tean, et see on Õpetaja plaan, ja see käib minu kohta.“
Nägin, kuidas mõlemad mu vanemad andsid end Jumala hoolde, kui nad olid võidelnud mitmeid aastaid vähiga ning seisid viimaks oma elu lõpus. Samamoodi nagu nad usaldasid end Jumala kätte elu hoidmises, usaldasid nad Teda ka surmas. Kui Jeesusele jõudis elu lõpp lähedale, andis Ta oma Vaimu Jumala kätte, tegi viimase hingetõmbe ja suri. Nii Jeesus kui ka evangeeliumi kirjutajad tsiteerivad sageli Vana Testamenti, kui nad kirjeldavad Jeesuse viimaseid tunde. Nii Matteuse kui ka Markuse evangeeliumis lausub Jeesus Psalmist 22:2 pärit sõnad. Luukas toob välja, et Ta kordas ka sõnu Psalmist 31:6: „Sinu kätte ma annan oma vaimu.“ (23:46) Luukas lisab, et maale langes pimedus alates keskpäevast kuni kella kolmeni pärastlõunal, mis oli õhtuse ohvri aeg. Mõned arvavad, et õhtuse ohvri ajal korrati seda Psalmi 31:6. Nüüd kordab Jeesus ise neid kindlusepsalmi sõnu palves Isale. Maailma rajamisest peale oli olnud jumalik plaan sinu ja minu päästmiseks. Jeesus, Jumala Tall, pidi meie pattude pärast ohverdatama. Kui Ta teostab lunastusplaani, mis on Pühakirjas ette kuulutatud, usaldab Jeesus end oma Isa kätte. Ta alistub täielikult Jumala tahtele, nagu Ta oli Ketsemani aias palvetanud: „Ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!“ (Luuka 22:42) Ükskõik kas elus või surmas – kusagil pole turvalisemat paika kui Jumala kätes. Uskudes, et Jeesuse ohver on meid päästnud, on meil nüüd eesõigus elada ja/või surra täielikult Tema plaanile ja tahtele alistudes. Olgu meie sõnad: „Sinu kätte ma annan oma vaimu.“
Minu vastus:
In English