JEESUSE VIIMASED TUNNID II

Jeesuse vangistamine toimus öösel kartuses, et päevavalgel võivad inimesed Talle appi tulla, sest Ta oli rahva seas üsna populaarne. Kümned tuhanded olid Temast kuulnud või lausa näinud Tema imetegusid ja kuulnud Tema suurepäraseid jutlusi või kuulnud kellestki, keda Ta oli tervendanud. Paljud neist olid mingil hetkel tahtnud Temast väevõimuga kuningat teha. Kuid seda teades oli Jeesus varjulisse kohta tõmbunud. Ükski sündmus ei üllatanud Jeesust, kuna Ta mõistis prohvetikuulutusi. Ning Jumala Pojana oli Ta loomulikult teadlik, mida inimesed mõtlesid ja teha kavatsesid.

Johannese evangeeliumi 18. peatüki järgi olid kõik Jeesust vangistama tulnud saanud mingi tõenduse sellest, et Jeesus oli rohkem kui tavaline inimene, et Ta oli jumalik ja et Tema peal oli taeva vägi. Kui nad relvastatult Talle lähenesid, küsis Ta, keda nad otsivad. “Jeesust Naatsaretlast,” vastasid nad. Kui Päästja ütles: “Mina olengi see”, “taganesid ja kukkusid nad maha” (Jh 18:5, 6). Jeesus oleks võinud põgeneda, kuid Ta ei kasutanud seda olukorda enda kasuks.

Kord oli Ta jüngritele öelnud, et võib kutsuda 12 leegioni ingleid (s.o 72 000 inglit) ennast kaitsma (Mt 26:53). Kirkuse väed oleksid võinud Teda ümbritseda ja päästa meie pimedast ja ebaõiglasest maailmast. Kuid Tema jäi siia. Ta tuli kannatama meie eest, et Teda koheldaks nii nagu meie väärt oleme (meie, tõeliselt patused), selleks, et meid võidaks lõpuks kohelda nii nagu seda vääris Tema, püha, süütu, õiglane Jumala Poeg

Mõtle, mida Ta kannatas tol ööl – sinu eest!

H. M. S. Richards, Jr.