Valgus on suurepärane jaotaja. See lahutab valguse pimedusest. Valgusega kokku puutudes on meil kaks valikuvõimalust – seda tervitada ja omaks võtta või silmad sulgeda ja valgusest ära pöörduda. Peame selle kas heaks kiitma ja selle eeliseid kasutama või selle tagasi lükkama. Valguse suhtes ei saa jääda erapooletuks.
Sama kehtib ka kristluse kohta. Tänane kirjakoht ütleb, et mõned tulevad Jeesuse valguse juurde, sellal kui teised teevad kõik endast oleneva, et seda vältida.
Erinevus nende kahe vastuse vahel tuleneb inimloomusest. Langenud inimloomus armastab pigem pimedust kui valgust, ta ei soovi, et tema teod või motiivid päevavalgele tuleksid. Isegi paljudele, kes kuuluvad kogudusse ja käivad igal hingamispäeval kirikus, ei meeldi valgus.
Miks? Miks peaks keegi eelistama pimedust valgusele? Piibel annab meile vastuse, öeldes, et nende teod on kurjad.
Ent millest nad teavad, et nende teod on kurjad? Sest igal inimesel on südametunnistus, mis annab märku õige ja vale suhtes.
Probleem peitub selles, et me teeme seda, mida me teame väära olevat. Miks? Sest meile meeldib seda teha.
Inimeste probleemid ei peitu mitte niivõrd nende mõistuses, kuivõrd loomuses. Seepärast kordab Piibel meile üha uuesti ja uuesti, et me vajame uut loomust; et me peame pöörduma ja asetama oma elu keskpunkti Jumala, mitte oma naudingud.
Lühidalt öeldes, me peame tulema valguse kätte ja laskma endid sellel valgusel muuta. Selle eest seisab kristlus. Need, kes ei ole uuesti sündinud, vihkavad valgust, kuid need, kes on Jumala ees tõepoolest õiged, armastavad valgust ja soovivad oma rõõmu valgusest jagada ka teistega.
In English