ÕNDSAD ON NEED, KES SUREVAD JEESUSES

Robert G. Ingersoll leppis oma vennaga kokku, et kui üks neist sureb, siis peab teine matusekõne. Suur agnostik elas vennast kauem. Leinast murtuna seisis ta venna surnukeha juures ja ütles: “Elu on kitsas org kahe külma ja lageda igavikutipu vahel. Me püüame asjata vaadata kõrguste taha. Me hüüame kõvasti – ja ainus vastus on meie kaebleva hüüde kaja. Surnute hääletutelt huultelt ei tule mingit vastust. Kuid Lootus näeb tähte surmaöös ja kuulav Armastus võib kuulda tuule kahinat.” Isegi see kõige tuntum kahtleja leidis kurvastuses valgust Petlemma tähes ja otsis kaitset Tema tiibade varju all.

Kristliku usu au on tõsiasi, et Kristus vastab kõigi küsimusele: Kas peale surma on midagi? Kas teiselpool on elu? Kas me kohtume veel? Kristlastena on meil tõotus: “Õndsad on surnud, kes surevad Issandas.” Mitte kusagil Piiblist ei leia me väidet, et elavad on õndsad lihtsalt sellepärast, et nad elavad, kuid sõnad: “Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! … nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa,” on kirjas.

Kõik, kes on elanud läbi kalli inimese kaotuse, võivad hingata selles tõotuses. Leinahetkel, kui süda on kurb, igatseme koos poeet Tennysoniga “kadunud käe puudutust ja vaikinud hääle kõla.”

Kui seisame kord ise surma lävel, saavad need sõnad uue jõu: surnud on õndsad. Seda tähendabki usk Jeesusesse. Me oleme Tema hoole ja õnnistuse all kogu elu jooksul ja, kui sureme, oleme õndsad surnutena – kui sureme Issandas. Kristlastena näeme ka üle surma säravat tulevikku ootamas selle tõttu, mida Jeesus on teinud meie heaks ristil ja hauda tühjaks jättes. HMSR