Minu isa oli Lõuna-Ameerikas koguduse juht poliitiliselt ohtlikul ajal. Tema kontorisse saadeti anonüümkiri, milles kästi tal kohe oma tööst loobuda, muidu tema ainus laps (ehk siis mina) röövitakse. Aastaid hiljem rääkis üks teine pastor mulle, et ta oli minult selle ähvarduse aegu küsinud, kas ma kardan röövimist, mille peale olin mina vastandud: „Ei! Jumal on minuga!“ Kas oled tähele pannud, et lapsed on Jumala lähedusest sageli palju teadlikumad kui täiskasvanud? Mis varjab seda tunnetust hiljem? Võib-olla omandame teadlikkuse oma patususest või segavad meid meie hirmud.
Jumala ligiolu oma rahvale on kogu Piibli põhiteema. Ta ei ole kauge jumalus, vaid Looja Jumal, kes on täiesti seotud inimkonna toimetuste ja päästega ning Tema lunastusleping on näha igas Piibli loos. Kui Aadam ja Eeva patustasid, tõotas Jumal, et naise järeltulija purustab mao pea (1. Moosese 3:15). Veeuputuses jätkas Jumal oma lepingut Noaga, tagades pääsetee (6:18). Ta tõotas Aabrahamile säilitada tema järeltulijad ja tõotus pidi lõplikult täituma kõigi rahvaste jaoks (12:3; 15; vt Kiri galaatlastele 3:16). Ja nii jätkus see Moosese (paasatall, kogudusetelk, lepituspäev jne) ja Taavetiga (leping, tempel jne). Püha Jumal viibis ebapühade inimeste juures ohvrite vere kaudu, mis osutas tulevasele Päästjale. Lõpuks, evangeeliumides, külastab Jumal inimesi ja annab tõotatud Lunastaja. Sakariase prohvetlike sõnade järgi Jumal tuli oma rahva juurde ja tõi neile lunastuse (Luuka 1:68, vt ka salm 78). Jumal on alati olnud lähedal, isegi siis, kui tegime pattu ja mässasime. Tema läheduse suurim ilming oli Jeesuse, lihakssaanud Jumala sünd, elu ja surm. Oma Vaimu kaudu elab Jumal jätkuvalt meie juures kuni selle päevani, mil Ta elab meie juures igavesti (Ilmutuse 21:3). Kui võtad Tema ligiolu rõõmu oma igapäevaellu vastu, saagu Tema lähedus reaalsuseks, mida sa koged ja usaldad.
Minu vastus:
In English