Jumal on mind emaga õnnistanud. Teinekord, kui elus on hirmutekitavad olukorrad, siis kui süda väriseb sees, lisab koormale raskust see, kui keegi peaks hakkama selles olukorras sulle kaasa tundma või filosofeerima olukorra tõsiduse üle.
Kui midagi on juba toimunud, siis seda enam muuta ei saa. Tänitamisega ei muuda olukorda. Kuid muuta saame oma suhtumist. Ja selles mu ema tarkus seisnebki. Isegi siis, kui olen peljanud talle midagi rääkida, kuna ei taha tema armastavat ja hella emasüdant muretsema panna, suudab ta mu pilgu tõsta Jumalale. Tema sõnad kingivad lootust ja jõudu. Ma suudan hakata nägema taas Jumala vägevat kätt, Tema imelist toetust. Ja samas on mu elus ka inimesi, kes võtavad ikka ja jälle raskustes olles teemaks hella koha ja hakkavad ketrama ümber selle. Mis kasu see toob? See ei ehita üles, vaid lammutab.
Ma soovin, et kõik inimesed mäletaksid seda ülaltoodud piiblisalmi õigel hetkel. Meil on see lootus. Meie eesõigus on teisi kinnitada Jumalas.
Kristiina Tramberg
In English