Tervenemise ime

Jumal on mind mu elu jooksul palju õnnistanud, hoidnud ja juhtinud ning minu palveid kuulnud. Ka on mu ema palved mind saatnud minu 68. eluaastani, mil ta suri.

Räägin teile paarist lapsepõlvejuhtumist. Et olime talulapsed, olid meil ka loomad, keda tuli karjatada. Olin 8-aastane, kui seisin põllul, vits peos. Koer ajas parajasti üht lehma viljast ära ja see tormas minu poole, minust üle. Ehmatus oli suur, eriti emal, kes nägi seda eemalt ja jooksis kohale. Mina aga hüppasin üles ja mu õlgadel ja reitel olid ainult kriimustused, kust kõrvalt jooksev loom oli oma jalgadega mind riivanud. Mis oleks juhtunud, kui looma jalg oleks näole või kõhule sattunud? See oli Kõigekõrgema kaitse ja ime.

Meelde tuleb veel üks varakevadine päev jäämineku ajal, kui tulime vennaga üle sügava jõe, mis oli keskelt juba mõnekümne sentimeetri laiuselt lahti. Sünge voolav vesi ja meie astusime sellest üle, vaatamata sellele, et kevadine jää on habras. Aga see kandis meid. Tänu Jumalale kaitseingli eest.

Oli 1985. aasta lõpp ja jõulud lähenemas, kui ühel hommikul tundsin kõhus valu, mis küll kaunis kiirelt möödus, aga mõnepäevaste vahedega jälle kordus ja tugevnes. See sundis mind arsti juurde minema. Lõpliku diagnoosi pani mulle dr Puhk, kes soovitas ka onkoloogist kirurgi Tartus. Muidugi olin vähidiagnoosist šokeeritud, samuti mu lähedased. Arvestasin, et aasta ehk veel võin elada, näen oma 60. sünnipäeva ja pean olema tänulik nende aastate eest, mis mulle on antud.

Minu eest palvetati väga palju: minu pere, teised lähedased sugulased, usukaaslased ja sõbrad. Olime Tallinnas palvegrupi liikmed ja meie grupp palvetas samuti. Et mu abikaasat tunti kogudustes tema laulmiste tõttu, siis olid palves ka teised kogudused üle Eesti. Mina ise ei julgenud palvetadagi päris tervenemise pärast, palusin ainult, et Taevaisa pikendaks pisut mu elupäevi.

Pärast operatsiooni ütles arst, et lõikus ei olnud kerge, kuna lõikuse käigus kaotasin palju verd ja tekkis põrnarebend. Minu abikaasale ütles ta, et mul on elada jäänud 3 kuud kuni aasta. See jutt tegi ta murelikuks, kuid ta ei tohtinud seda minuga arutada.

Kohe pärast lõikust, kui olin veel poolunes, tundsin laubal kellegi jahutavat kätt – see oli mu usuõde Liivi. Palju armsaid õdesid kogudusest käis mind külastamas, mu sõber Aino sõitis isegi Tallinnast kohale. Olen kõigile südamest tänulik.

Mul oli haiglas kaasas väike pleier kõrvaklappidega, sain kuulda laule ja jutlusi. Andsin ka teistele haigetele kuulata ja see meeldis neile. Siiski leidus üks inimene, kes enne haiglast lahkumist käis peaarstile rääkimas, et osakonnas tehakse usulist propagandat.

Tänan Jumalat, et Ta on andnud mulle elupäevi, et minu haigus kadus ja Jumal tegi imet. See ime sündis vaatamata minu puudustele ja nõrgale usule.

Helju Rosin