Elus on hetki, mida ei unusta. Mu isa vähk oli agressiivselt tagasi tulnud ning meditsiin ei saanud enam midagi teha. Läksin tema juurde, et teda õliga võida, ja me alistusime sellele, mis iganes on Jumala tahe. See oli väga eriline ja sügava tähendusega hetk. Tema südames oli täielik rahu. Lugesin Johannese 11:25: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Seejärel küsisin isalt: „Kas sa usud seda?“ ja ta vastas: „Jah, ma usun!“ Mõne päeva pärast läks ta puhkama. Ma ei unusta iial tema veendumuse kindlust, et Jeesus äratab ta üles.
Jeesus ise andis selle kindluse neile, kes hakkavad Temasse uskuma: „Viimsel päeval mina äratan ta üles.“ (Johannese 6:40) Pean seda kinnitust kogu südamest kalliks ja see sai minu ankruks, kui kaotasin lühikese aja jooksul mõlemad vanemad. Selles Jeesuse väites on kahekordne kindlus. Esiteks kõneleb Ta isiklikult, empaatiliselt „mina äratan“. Jeesus äratab üles need, kes usuvad Temasse, mis osutab faktile, et Jeesus vastutab isiklikult oma järelkäijate ülesäratamise eest. Selle hämmastava kindluse teine osa on tegusõna vorm. See ei ole lihtsalt võimalus ega tingiv kõneviis, vaid kindel tulevikuvorm. Me elame ebakindluse ajastul, kus kõik meie ümber on pidevas muutumises, alates tehnoloogiast kuni poliitika ja majanduseni. Kuid Jeesuses leiame oma pääste muutumatu Kalju. Ta annab ülestõusmise ja igavese elu kindluse. Me elame ikka veel selles patumaailmas koos valu, haiguse ja surmaga. Kuid need on ajutised reaalsused, mida varsti enam pole (Ilmutuse 21:4)! Jeesus suri ristil meie eest ja äratati kolmandal päeval üles; Tema surm võitis surma enda
(vt Matteuse 27:52, 53). Kui käin oma vanemate haual, meenub mulle, et see on nende ajutine puhkepaik. Jeesus on andnud meile kindluse, et Tema ise äratab oma armsad üles. Lohutagu Tema kindlus sind!
Minu vastus:
In English