Ehitagem! I

Oli aasta 1996. Kümme aastat olime oma kogudusega Haapsalus jumalateenistusi pidanud ajaloolises õigeusu kirikus, mille taastamisel olid käed külge löönud pea kõik adventkiriku vaimulikud ja muud vabatahtlikud. Jumal oli neil rahvusliku ja vaimuliku ärkamise aegadel kogudust õnnistanud juurdekasvuga ning ka paljude lastega, mis tõotas tulevikku. Kirikuhoone oli aga tagastatud ajaloolistele omanikele, nõnda nagu meiegi kogudused said tagasi oma hooned. Tegelikult olime teatud mõttes sellest õigeusukirikust „välja kasvanud”, kuna sel puuduvad abiruumid. Lastetunnid toimusid meie kodu ja naabritest „värskete” usklike kortereis. Tarvidus oma koguduse vajadustele vastava hoone järele oli ilmselge. Sain teada, et müügil on ka üks piisava suurusega ja paljude ruumidega hoone, mil paraku puudus see suur koosolekuruum, mis eeldas seega maja konstruktsiooni tõttu keerulist ümberehitamist. Ja hind – pool miljonit – ajal, mil kogu me rahvas oli üpris vaene ja koguduse kassas vaid kolm tuhat krooni või pisut enam. Väljakutse tundus võimatult suur – aga vajadus ilmselge.

Meenus Jeesuse võrdumina kasutatud lugu entusiastlikust torniehitajast (Lk 14:28–30), kes võtab ülejõu ette ja jääb rahva naeruks.

Aga, Issand, jutt pole ju tornist enese nime auks, vaid Sinu kojast ja see on Sinu rahvas, Sinu kogudus! Aga vahendeid pole ja kas on õigust intrigeerida kogudust mõttega ettevõtmisest, mis käib üle jõu. Nõnda mõeldes otsustasin küsida Issandalt otsustavat selgust. Põhimõttelistele küsimustele annab põhimõttelise vastuse Pühakiri, aga siin vajasin vastust konkreetse juhtumi puhuks. Lugesin nende mõtete juures meie hommikvalvet ja palusin siis nõnda: „Taevaisa, palun tee nii, et kui ma lehte pööran, siis võiksin järgmiselt lehelt lugeda mingi konkreetse sõna või lause, mis võiks öelda midagi väga konkreetset selle kirikuehituse mõtte kohta. Olles nõnda palvetanud, keerasin hingevärinaga lehte, teadmata, mida seal lugeda. Seal torkas kuupäeva all kohe silma rasvases kirjas pealkiri – EHITAGEM!

See oli vapustav! Olnuks seal kirjas – „ehitage” või „ehita” aga see vastus ütleb, et Tema ei jää sest asjast kõrvale. Meie armas kõikvõimas Jumal lubab taas ise olla selle ettevõtmise taga. Siis hakkasid hargnema sündmused, milles oli palju „kokkusattumisi” ja „juhuseid” (loe: juhtimist) ning viie aasta pärast koitis päev, mil südamed rõõmust rõkatades võisime korraldada piduliku avajumalateenistuse uues kirikus.

Rein Käsk