BANDIIT–MISJONÄR

Oli kolmapäevaõhtune palvekoosolek. Kõneleja laused olid selged, tema mõtted kirkad ja esitus loogiline. Kuid, mis kõige olulisem, ta rääkis sügava veendumuse ja siirusega. Tal polnud märkmeid. Isegi kui tal oleks olnud, poleks ta neid kasutada saanud. Sest ta oli pime. Kui ta esitas tun- giva kutse palvele, tuli Jumala Vaim lähedale.

Tol hommikul olime pastorite koosolekul arutlenud Rooma kaheksanda peatüki üle. “Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses”– selliste sõnadega algab esimene salm. Oleksime võinud kergesti kõnelejat pahaks panna. Enne silmnägemise kaotamist oli ta olnud terrorist. Oopiumisuitsetajana, joodiku ja jõugujuhina laskis ta oma meestel külasid rüüstada. “Andke meile oma vara või me põletame teie majad maha!” ähvardasid nad siin ja seal.

Siis juhtus ime. Ühel päeval, kui ta külastas budistide templit, leidis ta traktaadi kristlusest, mis pälvis tähelepanu. Mõni aeg hiljem, kui ta oli silmapõletiku tõttu pimedaks jäänud, sai ta kokku seitsmenda päeva adventistidest kristlastega kareni hõimust, kes elavad Tai ja Birma piirialal. Pärast kuuajalist kohutavat võitlust sai ta jagu oopiumi ja vägijookide sõltuvusest.

Aga tema minevik? Kuidas jääb hüvitamisega? Pimeda mehena, kellel oli väga vähe elatist, oli parim hüvitus, mida ta teha sai, kõneleda Kristusest neis külades, mida ta varem oli terroriseerinud. Naasnud neisse küladesse, suhtusid inimesed, kes nägid imeväärset muutust tema elus, temasse lahkelt. Ta sai paluda mõnelt külaelanikult teenet lugeda talle Piiblit ette. Niiviisi juhtis ta paljusid Jeesuse tundmiseni. Praegu on tema pühendunud töö mälestusena sealkandis kaks kirikut.

Mitmeid aastaid olin kuulnud “pimedast mehest,” nagu teda kutsusid inimesed, kes teda teadsid. Nüüd, kui olin ise näinud selle endise bandiidi pühendumist ja kuulasin tema Vaimuga täitetud jutlust, avaldasid Pauluse sõnad mu südames tohutut mõju: “Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses.”