JEESUSE VIIMASED TUNNID I

Mõelge neile kümnetele tuhandetele inimestele mõne viimase aastakümne jooksul, kes on iga kord ehmatusega üles hüpanud, kui keegi keset ööd uksele koputab. Kui on kesköö, võib see olla politsei! Juba paljas mõte sellistest juhtumitest häirib meid. Mitmeid sajandeid tagasi, väljaspool Jeruusalemma idapoolset müüri, Õlimäe läänejalamil arreteeris politsei Jeesuse keskööl Ketsemani aias. See oli kummaline kulminatsioon Tema aastatepikkusele armastusega täidetud teenimisele.

Jeesus ja jüngrid läksid aeda pärast esimese osadussöömaaja sisseseadmist ülemises toas. Oli hiline öö. Jeesus palvetas ja otsis seltsi jüngritelt, kes Ta südamele kõige lähedasemad olid. Siis hakkas kostma läheneva rahvahulga lärm, keda juhtisid valitsusametnikud, sõjaväesalk ja politsei, et Teda keskööl arreteerida. Relvastatud mehed piirasid Ta ümber kui kurjategija, Jeesus ei hakanud vastu. Kui Peetrus, Tema lähedane sõber, püüdis Teda mõõgaga kaitsta, käskis Jeesus mõõga ära panna ja parandas haava, mille Peetrus oli just tekitanud.

Rahvahulga tulek ei üllatanud Jeesust. Juba ammu oli Ta kuulutanud, et tuleb aeg, mil Ta vaenulike võimude kätte antakse. Jeesus täitis jumalikku ülesannet oma elus. Mitte miski ei üllatanud Teda. Inimesena teadis Ta hästi Vana Testamendi sajandeid varem kirjapandud prohvetikuulutusi. Need näitasid selgelt, et valitud rahva kauaoodatud Messias, Kristus peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma. Galileas ilusa järve ääres, märkis Jeesus jüngritele: “Inimese Poeg antakse inimeste kätte ja nad tapavad tema” (Mt 17:22,23). Kindlasse surma minnes lasi Jeesus ennast ilma vastupanuta vangistada – sinu pärast!

H. M. S. Richards, Jr.