„Ära unusta parti!“

Brian oli väga elevil; vanaisa oli talle sünnipäevaks kada kinkinud. Brian jooksis tagaaeda ja hakkas laskma kive kõige pihta: kivide, aiapostide ja küttepuude pihta. Ei läinud kaua, kui Brian mõistis, et ta on väga kehv sihtija. Ta lasi peaaegu kõigest mööda. Endas pettunult hakkas ta maja poole tagasi minema. Siis näigi ta puuriidast mööda kõndimas vanaema lemmikparti.

„Ilmselt lasen niikuinii mööda,“ mõtles ta endamisi ning saatis kiiresti kivi pardi suunas teele. Tema õuduseks tabas kivi sihtmärki ja part kukkus surnult maha. Paanikas haaras Brian surnud linnu ja toppis puuriida sisse. Kui ta oli tõenditest vabanenud, pöördus ta ümber ja nägi oma õde Marilyni üleolevalt muigamas. Õde ei öelnud sõnagi, pööras lihtsalt selja ja läks tuppa.

Pärast lõunasööki palus vanaema, et Marilyn aitaks teda nõudega. „Aga Brian ütles, et ta tahaks täna ise nõusid pesta, eks ole, Brian?“ Ise sosistas vaikselt: „Ära unusta parti!“ Brian pesi nõud ära. Samal õhtul palus vanaisa Marilynil mänguasjad keldris kokku panna. „Aga Brian ütles, et ta tahab seda ise teha!“ protestis ta, ise Brianile kavalat pilku saates.

Kaks nädalat tegi Brian kõik Marilyni tööd ära, kartes ise, et õde tema kuriteo paljastab. Mõne aja pärast ei suutnud ta seda enam. Pisaraid tagasi hoida üritades läks ta elutuppa ja tunnistas tehtu üles. „Vanaema,“ ütles ta, „ma pean sulle midagi rääkima. Paar nädalat tagasi olin ma kadaga õues ja tapsin su pardi ära!“

Vanaema pani käest raamatu, mida ta luges, ning andis Brianile märku, et ta istuks tema kõrvale voodile. „Tule siia,“ ütles ta pehmelt. Brian ronis vanaema kõrvale ja vanaema pani poisile käe ümber. „Ma tean, mida sa tegid,“ ütles ta, „sest ma nägin kogu asja köögiaknast. Ja ma annan sulle andeks, sest ma armastan sind. Aga ma tahtsin näha, kui kaua sa lased oma õel sind orjana pidada!“

Kuradile meeldiks hoida sind nende pattude köidikuis, mida Jumal on valmis andestama. Ta teab, mida sa tegid, ja Ta soovib väga, et sa lihtsalt üles tunnistaksid.4