Alandlikkus polnud Moosese loomulik omadus. Teda oli kasvatatud kui Egiptuse printsi ning kahtlemata hindas ta end noore valitsejana üsna kõrgelt. Sellises meelsuses tappis ta ka egiptlase, kelle tabas iisraellase väärkohtlemiselt (2Ms 2:12). Ta arvas, et teab, kuidas Jumala rahva eest hoolitseda ja Jumala lahinguid pidada.
See tapmine viis selleni, et noor prints põgenes oma elu eest kõrbesse. Seal lõpetati tema haridustee. Mooses pidi unustama palju õppetunde, mida talle oli õpetatud Egiptuse eliitülikoolis. Just sellel 40-aastasel perioodil õppis ta lambakasvatajana tasasust.
Just tasasuse pärast kvalifitseerus ta Jumala vastse iisraeli rahva juhiks. Just alandlikkus tegi temast Kristuse esindaja Jumala rahvale (vt 5Ms 18:18).
Uus Mooses polnud kaugeltki nõrk ega kõikuv, kuid ta oli alandlik. Ta oli suuresti kaotanud oma uhkuse ja kontrollimatu viha, kuid ta ei olnud selgrootu. Vastupidi, ta oli Jumala juhtimisel jõuline ja kartmatu juht. Kuid tema jõud, vägi ja autoriteet olid nüüd karastatud tasasusega. Kuna ta oli muutunud, valiti ta juhtima Jumala rahvast.
Piibel on täis tasaseid kangelasi. Võtkem Taavet tema suhetes Sauliga. Taavet teadis, et temast saab kuningas, kuid kuidas ta kannatas Sauli ebaõiglase ja ebasõbraliku kohtlemise all! Ta näitas üles erakordselt alandlikkust.
Ja Uues Testamendis on näide Paulusest, kes pöördus Jeesusesse uskuma kristlaste tagakiusamise missioonil. Pauluselgi tuli läbida „kõrbekool“, enne kui temast, endisest judaismi liidrist, sai kristluse liider. Paulusest sai alandlikkuse eeskuju neile, kes kiusasid teda taga nii koguduse sees kui ka väljaspool. Tema tugevuse aluseks oli õrn alandlikkus, mis oli kaugel tema loomulikust minast.
Ja nüüd veel sina ja mina. Ka meid tuleb ümber kujundada, ja me peame ära õppima ka alandlikkuse õppetunnid, et Jumal saaks meid kasutada.
In English