See sõnum kehtib kõigi meie koguduste kohta. Kuulamise omadust ei saa iial paremini kasutada kui kuulates seda, mida Jumala hääl sulle Tema Sõnas ütleb. Kõigile võitjatele on rikkalik ja külluslik tõotus. Ei piisa üksnes sõtta astumisest, tuleb lõpuni pingutada. Allaandmisest ei tohi mõeldagi. Peame võitlema head usuvõitlust kuni lõpuni. Sellele, kes hakkama saab, on tõotatud võit. „Võitjale ma annan süüa elupuust, mis on Jumala paradiisis.“ Kõik see, mis Aadama pattulangemisega kaotati, on lunastuses rohkem kui ennistatud. Troonil istuja ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ (Ilmutuse 21:5)
Vaadakem end hoolikalt ja kriitiliselt. Ega me pole rikkunud ristimisel antud tõotust? Kas me oleme maailmale surnud ja elame Kristuses? Kas püüdleme nende asjade poole, mis on üleval, kus Kristus istub Jumala paremal käel? Kas meid igavese Kaljuga ühendav köis on läbi lõigatud? Kas triivime vooluga kaasa hukatusse? Kas me ei peaks tegema pingutusi, et sundida end vastuvoolu liikuma? Ärgem kahelgem enam, vaid surugem jõuliselt aerudele; tehkem oma esimesi tegusid, et me ei häviks lootusetult.
Meie ülesanne on teada oma konkreetseid ebaõnnestumisi ja patte, mis põhjustavad pimedust ja vaimulikku nõrkust ning on summutanud meie esimese armastuse. Kas see on ilmalikkus? Kas see on isekus? Kas see on eneseaustuse armastamine? Kas see on püüdlus olla tähtsaim? Kas see on sensuaalsuse patt, mis on jõuliselt aktiivne? Kas see on nikolaiitide patt, kes muutsid Jumala armu himuruseks? Kas see on suure valguse ning võimaluste ja eesõiguste valesti kasutamine ja väärkasutus, nii et uhkustades tarkuse ja vaimulike teadmistega, pole elu ega iseloom olnud sedavõrra moraalsed? Ükskõik mis see on, seda on hoitud ja arendatud, kuni see on saanud tugevaks ja valitsevaks – tehke otsusekindlaid jõupingutusi selle võitmiseks, muidu lähete kaduma. − The Review and Herald, 7. juuni 1887.
In English