Adventistidena ootame me jõule. Neid iga-aastaseid pühi, mil vaadatakse tagasi Jeesuse sünnile. Aga eelkõige ootame seda hetke, kui Jeesus tagasi tuleb ja kui Tema sünd saab osaks ajaloost. Võib öelda, et Tema tagasituleku ootus ja valmistumine selleks on meie usu alus ja sisu, sest ainult see sündmus muudab täielikult meie tuleviku. Ja sarnaselt jõulude ning advendiajaga võime kogeda, et meie ümber läheb üha pimedamaks ja pimedamaks ning meie valgus ei paista kellelegi, kuigi oleme proovinud oma küünlad tõsta lambijalale, mitte neid vaka alla peitnud.
On asju, mis ei muutu kunagi. Ja üks neist on inimeste üldine olukord. Jeesus ütles, et nõnda nagu sündis Noa päevil, nii on ka Inimese Poja päevil: nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik (Luuka 17:26, 27).
Jääb alati neid, kelle südames valitseb pimedus ning kelle jaoks tuleb Valgus ootamatult ja hävitavalt, kuid on ka neid, kes Tema „vastu võtsid ja said meelevalla saada Jumala lasteks” (Johannese 1:12).
Me teame, et üks muutus siiski tuleb. Iga päev, iga tund, iga minut viib meid lähemale Jeesuse tulekule. Meil on Tema tõotus, et Ta läheb Isa juurde ja tuleb siis tagasi meie juurde (Johannese 14:28). Ja tõotus, et Tema juures ei ole enam kunagi pimedust, sest Jumala kirkus valgustab meid, ning meie lamp on Tall (Ilmutuse 21:23).
Piibel ütleb, et Jeesus sündis, elas, suri ja tõusis üles. Me teame, et Ta läks valmistama meile kodu ja et Ta tuleb tagasi. Ta toob kaasa valguse ja rõõmu ja Ta toob igavese elu.
Rõõmsat jõuluaega, kallid kaasootajad. Valgus tuleb.
Jaanus-Janari Kogerman
In English