Lunastuse ajaloo sündmused ei toimu vaakumis. Need on osa suuremast pildist ja enne maailma loomist koostatud lunastusplaanist. Meil tuleb Pühakirja täpseks tõlgendamiseks punktid ühendada. Joel B. Green selgitab: „Luuka jutustuse vaatepunktist on Jeesuse surmamõistmise juures peamine analüüsida seda Pühakirja maatriksi järgi. … Seda, mis Jeesusega toimus, saab mõista ainult Pühakirja valguses, kuid Pühakirja ennast saab mõista üksnes Jeesusega toimunu valguses.“* Luukas võtab seda väga tõsiselt. Ning lisaks sellele, et ta ühendab punktid Vana Testamendi ja Jeesuse surma vahel (vt Luuka 24:27, 44), teeb ta seda kogu Jeesuse teenimistööga, kaasa arvatud Tema sünd.
Kui Sakarias sai hääle tagasi pärast kahtlemist ingli sõnumis poja sünni kohta, ülistas ta Jumalat prohvetliku lauluga (vt Luuka 1:68−79). Seda laulu on nimetatud selle esimeste sõnade järgi ladina keeles ka „Benedictus“. Selles laulus ülistab Sakarias Jumalat, et Ta on tulnud oma rahva juurde nende lunastust täide viima. Ta läheb tagasi Aabrahami ja prohvetiteni ning ühendab Ristija Johannese ja Messias Jeesuse tulevased rollid päästelepingu osana, mille Jumal tegi juba alguses. See on ainus kord, kui neljas evangeeliumis kasutatakse sõna „leping“ (Luuka 1:72), peale selle korra, kui Jeesus viimasel õhtusöögil selgitab, et Tema veri on tegelikult lepinguveri (vt Luuka 22:20; Markuse 14:24; Matteuse 26:28). Kuid Luukas rõhutab läbi kogu oma evangeeliumi sageli, et Jeesuse elu ja surm oli juba amme Seaduses, prohvetites ja Psalmides ette kuulutatud. Ma leian suurt kindlust arusaamises, et Jumalal on meie päästmiseks üksikasjalik plaan ja et Ta on olnud läbi sajandite oma lunastuslepingule ustav. Ta on ustav ka meist igaühe elus; Ta juhib meid ja meie lähedasi oma ettenägevusega, et täita oma lunastavad eesmärgid meis. Ta on oma päästelepingule lojaalne!
Minu vastus:
* Joel B. Green, „The Gospel of Luke“, NICNT (Grand Rapids, MI: Eerdmans, 1997), 843, 844.
In English