Astu igal hommikul Jumala „sussidesse”

Mulle on viimasel ajal üsna palju mõtteainet pakkunud ülaltoodud salm. Jumal on meid teinud ja meie loomisel olid Tal mõttes need head teod, mida Ta tahtis meie kaudu teha. Patu tõttu on Jumala plaani täitmine võimalik ainult Kristuses Jeesuses, kes igatseb meie elus olla ja kes on Kolgata koleda ristisurma kaudu võitnud õiguse olla meie elus – muidugi vaid siis, kui meie sellega nõustume. Ja kui me nõustume, siis kogeme seda, mida me ei arvanud üldse võimaliku olevat. Jumalal on meie jaoks plaan, iga päeva jaoks plaan – parim plaan, sest armastaval Jumalal saab olla ainult parim plaan – Jumalal on plaanis panna meid heade tegude sisse, et „me käiksime nendes”. Need Jumala poolt valmis pandud plaanid on nagu sussid meie voodi ees, mis me hommikul jalga torkame. Meil pole mõtteski paljajalu minna, loomulikult paneme sussid jalga. Kui sama loomulik on ka usus Jumala plaani sisse astumine, ootab meid ees ilus päev.

Olen alati palvetanud kõigi oma töökaaslaste pärast ja palunud Jumalal nende südames tööd teha. Ühte minu töökaaslast hakati lahti laskma, õigupoolest oli otsus tema vabastamiseks juba tehtud. Kui ta nüüd puhkuselt tööle tuli, arvasin, et peaksin rääkima temaga enne, kui tuleb ametlik ülesütlemise vestlus. Rääkisin talle olukorra ära ja ta oli tänulik, et ei kuulnud seda alles ametlikus vormis. Ta ei usu Jumalat, kuid justkui automaatselt ütlesin talle: „Palveta ja mina palun ka!” Leidsingi siis vaikse koha ja palusin, et Jumal sekkuks. Ja Jumal sekkus – ametlik vestlus küll toimus, aga lahtilaskmise plaanid justkui hajusid ära ja see minu kaastöötaja jäi tööle. Kuigi me polnud sellest hommikust peale sõnagi vaimulikku juttu rääkinud, rääkis ta ühel päeval oma töölejäämise imest ja tänas mind palve eest, mille tema töölejäämise pärast tegin. Kõik see sai alguse ühest lausest: „Palveta ja mina palun ka!” Aga veel varasem algus oli sellel lool seal, kus mina astusin tol hommikul Issanda sussidesse ja palusin Tema juhtimist eelolevasse päeva. Üle poole aasta hiljem olime meie asutuses jällegi koondamislaine ees ja jällegi sattus koondatavate nimekirja seesama töökaaslane – tagantjärele mõistan, et Issand tahtis anda talle veel ühe kinnituse oma hoolest ja armastusest. Seekord tööleping tõesti lõpetati, kuid me palvetasime mõlemad tema uue töökoha pärast ja kuigi ta väitis mulle, et tööd ei ole võimalik saada, sest isegi ühele assistendi kohale on 330 tahtjat, Issand kuuleb ja Temal pole miski võimatu. Nädala pärast oli ta juba uues töökohas tööl. Ja ikka need Issanda tahte „sussid”, mis mul jalas olid, õpetasid mind hädasolija kõrval seisma ja julgustama uskuma Issanda väesse ja abisse.

Meil kõigil on see võimalus – Issand on valmistanud meile imeilusa päeva Tema plaanis – ja seda iga päev – meie osa on Tema tahe ja plaan vastu võtta ja mitte päeva jooksul „susse” vahetada. Meil pole kuskil nii hea kui meid armastava Issanda tahtes käies.

Eha Lobjakas