Looda ikka Looja peale

Meil on siin Hiiumaal üks tore naabritädi, kellele Taevaisa on ka parasjagu juba aastaid kinkinud. Ta on ikka kogu aeg üsna hea tervise juures olnud, aga nüüd, kus tal aastaid juba üheksakümne ümber, sattus ta haiglasse, kuna süda ei jõudnud enam oma tööd teha ja pulss oli 35 lööki minutis. Kuna tegu on päris eaka inimesega, olid arstid kimbatuses, mida teha. Operatsioon oli ainuke pääsetee, kuid samas ka vanainimesele kõrge riskitasemega. Sellest informeeriti ka naabritädi ennast ja küsiti nõusolekut operatsiooniks. Naabritädi arvas, et eks tema aeg olegi juba puhkama minna ja mis mõte sel operatsioonil ikka enam on; tema on tänulik Loojale, sest aastaid on küllalt elatud. Et kindel olla, mis on Jumala plaan selles asjas, otsustas ta Jumalaga lepingu teha: kui Jumalal on veel mingi ülesanne talle siin ilmas, siis laseb Jumal tal terveks saada, kui on aeg täis, siis läheb puhkama. Nii ta keeldus operatsioonist, aga arstide arvates oli patsient end kindlale surmale määranud. Sellegipoolest anti rohtusid, kuid need tabletid jäid tädil võtmata, sest ta lootis ainult Jumala abile. Kui siis järgmine arstlik kontroll tuvastas, et pulss igati normis, 65 oli, aeti kõik heade rohtude ja hea ravi „süüks” ning lastigi vanamemm koju. Kohalik perearst vaatas ka neid pabereid ja murdis pead, et kuidas tema nüüd haiguslukku kirja paneb, pulss oli 35 ja siis äkki 65, vahepeal ju peaks ka mingeid numbreid olema.

See lugu õpetab ju meile paljugi sellest, et Jumala poolt meile pakutav tee on igal juhul kõige väärtuslikum, olgu see kas või surma tee. Lootkem siis ikka Looja peale.

Neeme Lind