ANDESTUSE EBALOOMULIKKUS

Kui IRA pomm 1987. aastal Belfastis plahvatas, jäid George Wilson ja ta tütar rusude alla. Viimased sõnad, mida isa oma tütrelt kuulis, olid: “Issi, ma armastan sind väga!” Ta suri mõne tunni pärast. Kui George haiglas paranemas oli, ütles ta: “Ma kaotasin oma tütre, kuid ma ei kanna vimma. Kibedus ei too Marie Wilsonit ellu tagasi. Ma palvetan täna õhtul ja igal õhtul, et Jumal andestaks neile.” Pärast, kui BBC uudistes tema lugu näidati, nuttis kogu maailm.

Selles patuses maailmas oli ebaloomulik andestada neile, kes põhjustasid Wilsoni tütre surma ja tema enda kannatused. Andestamine rajanes jumalikul armastusel. Kui taltsutamatu ja viha täis rahvahulk peksis ja mõnitas Jeesust ning sülitas Tema peale, siis hüüdis Ta: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” Jeesus pani samasuguse armastuse ka George Wilsoni südamesse. Me võime kogeda ebaloomulikku armastust vaid siis, kui me kõigepealt võtame vastu Kristuse armastuse. Kui sa avastad, et hoidud andestamast või ei soovigi andestada, siis meenuta risti! Ristile mõeldes püüa mõista, et see on “ilmutus meie mõistmatutele meeltele sellest valust, mida patt on päris algusest peale põhjustanud Jumala südamele” (Education [Kasvatus], lk 263). Kui sinu vastu eksitakse, kui sind valesti mõistetakse või kui sa kannatad vääriti juhitud vaenlaste või isegi sõprade käes, meenuta Kristuse armastust. Meie kannatused kestavad vaid lühikese eluaja, kuid Isa ja Poeg on kannatanud pidevalt sellest hetkest saadik, kui patt esimest korda nende universumit tumestas.

Meie kannatused teevad alati Jeesuse armastavale südamele haiget. Nagu armastav Isa kannatab Ta koos meiega ja püüab meie kannatused muuta hüppelauaks paremasse ellu. Saa laetud Jeesuse armastusega ja andesta!

Daniel R. Guild