Enne kui Martin Luther tegelikult mõistis tingimusi, mille alusel Jumal meile andestab ja meid vastu võtab, elas ta piinarikast mungaelu. Ta uskus, et õigesti elamine ja enesesalgamine kustutavad mingil kombel tema patu- ja süüaruande ning karistas end korduvalt, üritades oma patust loomust kontrolli alla saada.
„Ma olin hea munk,“ kirjutab ta, „ja pidasin oma ordu reegleid nii rangelt, et võiks öelda, et kui keegi munk mungaks olemise tõttu taevasse saaks, siis oleksin see mina. Kõik vennad kloostris, kes mind tundsid, kinnitavad seda. Kui oleksin seda jätkanud, oleksin end valvamise, palvetamise, lugemise ja muu tööga tapnud.“2
Muidugi nurjusid kõik tema pingutused, sest patuprobleem on liiga tõsine ja meie süü liiga sügav, et seda oma pingutustega võita. Lutheri püüdlused enda puhastamiseks − paastumine, puuduse kannatamine, karistamine − nurjusid nii armetult, et isegi mäejutlusest sai tema jaoks piin. „See sõna on liiga kõrge ja liiga raske, nii et keegi ei suuda seda täita,“ ütles ta Jeesuse sõnade kohta, „liha ja veri ei suuda sellest kõrgemale tõusta.“3
Rooma linnas, kus patused ronisid Pilaatuse treppi pidi üles, et oma patte kustutada, tabas teda äkitselt evangeeliumi kõige olulisema mõistmine: me ei teeni andestust ära, me võtame selle usus vastu. Selle vana loo mõne versiooni kohaselt välgatas tal trepist ronides järsku läbi pea meie tänane tekst: „Õige elab usust.“
See hetk muutis lääne kristlust igaveseks. Sina ja mina ei saa andestuse ärateenimiseks midagi teha. Kuid Piibel tõotab, et me võime andeks saada, mis juhib meid rabava järelduseni, et võime andestuse saada ainult annina. Kuid mingil põhjusel näib see patusele inimmõistusele raskem kui võla tasateenimine. Meie uhkus seisab suurte kingituste vastuvõtmisel ees, sest usume, et peame teenega tasuma või kingituse ära teenima. Jeesusega ei ole nii: meie ülesanne on uskuda, kui Ta ütleb, et meile on andestatud − Tema sõna on absoluutne tõde −, ja elada sellele vastavalt.
In English