Rõõmusõnum Patmoselt

Polükarpos oli 155. aastal pKr Smürna koguduse piiskop. Areenil olev rahvas nõudis häälekalt tema kinnivõtmist. Aga kui ratsapolitseinikud tema majakesse teda kinni võtma saabusid, pakkus ta neile süüa, paludes tundi aega palvetamiseks, enne kui nad ta ära viivad. Ohvitserid imetlesid tema kombekust ja olid tema arreteerimise pärast kurvad. Kui ta märatseva rahvahulga möirgamise saatel areenile astus, kuulis ta taevast häält: „Ole tu-gev, Polükarpos, ja ole vahva.”

Prokonsul (asevalitseja) püüdis austusest tema ea vastu Polükarpost veenda, et ta ei peaks surema, ja pakkus lihtsat välja-pääsu. „Kõik, mis sa pead ütlema, on: „Lõpp ateistidele.”” Rahvas kasutas seda sõna kristlaste kohta, nimetades neid ateistideks, ku-na nad ei kummardanud kogukonna ebajumalaid ja neil olid oma pühapaigad. Polükarpos lehvitas paganrahvale ja ütles: „Lõpp ateistidele.” Muidugi ei olnud valitseja rahul ja ta ütles: „Nea Kris-tust ja me laseme sul minna.”

„Ma olen kaheksakümmend ja kuus aastat Teda teeninud ja Ta ei ole mulle midagi halba teinud,” ütles piiskop. „Kuidas saaksin ma teotada oma kuningat, kes on mind päästnud?”

Kui valitseja teda tulega ähvardas, ütles Polükarpos: „Sina äh-vardad mind tulega, mis põleb vaid tunni, kuna sa ei tea midagi kohtumõistmise tulest, mis tuleb kõige ebapüha peale. Kuid miks me viivitame? Teosta oma tahe!”

Kui nad olid Polükarpose puude peale seisma pannud, tahtsid nad ta kinni naelutada, kuid vana mees ütles: „Las ma olen nii, nagu ma olen. See, kes aitab mul tuld välja kannatada, aitab mul ka ilma naelteta siin seista.” Kui tuli süüdati, moodustas see tema ümber võlvi, paistes nagu ahi. Piiskop seisis keskel, ilma et tuli oleks teda puudutanud. Rahvas, kes ei suutnud taluda allajäämist, hüüdis timukale, et too Polükarpose pistodaga tapaks. Nii suri Polükarpos oma usu eest.

Tänapäeva maailmas ei ole surmaoht kristlaste jaoks aktuaalne teema. Me võime kergekäeliselt selliseid lugusid oma igapäevaelus tähtsusetuks pidada, eriti kui me elame oma mugavat eeslinnaelu. Kuid meil on siiski siit palju õppida. Meie vendade ja õdede märterlus minevikus, aga ka tänapäeval, esitab meile väljakutse arvestada oma usu hinnaga. Kuidas tuleksime toime, kui oleksime samasugustes olukordades? Kas sinu usk kasvab ja küpseb ilma kannatusteta? Kui palju on Jeesus meie jaoks tegelikult väärt?

Issand, aita mul arvestada oma usu hinnaga. Ma soovin vastu võtta väiksed kannatused praegu, et suudaksin vastu astuda sellele, mida tulevik võib tuua.