„Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa“ (Mt 5:5). See väide pidi olema Jeesuse-aegsetele juutidele suur šokk. Otsisid nad ju Messiat, kes murraks relvajõudude abil Rooma ülemvõimu.
Nad uskusid, et Messias on nagu sõdalane-kuningas Taavet. Eks Saalomoni psalmid (kirjutatud Vana ja Uue Testamendi vahelisel perioodil) väitnud, et Taaveti soost tuleb kuningas, kes tõuseb rahva hulgast ja vabastab iisraeli vaenlaste käest? Pealegi, on Saalomoni psalmides öeldud, et Ta „purustab kõik nende väed raudkepiga, hävitab üleastujad rahvad oma suu sõnaga“ (Saalomoni psalmid 17:26, 27).
Tasane Messias oli viimane, keda esimese sajandi juudid ootasid. Nad soovisid juhti, kes oleks küllalt võimas, et suudaks roomlastele nende koha kätte näidata, ja teekski seda. Jeesus oli nende ootustele vastava tüübi täielik vastand.
Praegu on meil kristlastena lihtne mõista, et juudid eksisid. Aga kas me ei ole mõnikord süüdi samasuguses mõtteviisis? Võib-olla kipume meiegi austama edukaid ja ülistama „suurte“ jutlustajate ja kogudusejuhtide saavutusi, justkui võidetaks lahing inimlike sõnade ja jõupingutustega? Ja kas meil pole ka kiusatust nagu Taavetil: hinnata tugevust organisatsiooni ja arvude järgi? Kui hea kõik ka ei näiks, pole inimlik pingutus kunagi kristlase edu allikaks.
Jumalal on tuhat võimalust evangeeliumitöö ülesande lõpuleviimiseks ja meile veel tundmatu kuningriigi täiuse toomiseks. Aeg-ajalt peaksime Piiblist üle lugema Giideoni loo, kus Jumal võidu saamiseks pigem vähendas [võitlejate] arvu, selle asemel et seda suurendada.
Kristuse kuningriigis on edu aluseks pigem tasasus (alandlikkus) kui inimlik jõud. Peame meeles pidama, et võit nii isiklikus elus kui ka koguduses laiemalt „ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu [Jumala] Vaimu läbi“ (Sk 4:6).
In English