Olin pastor oma esimeses koguduses. Minu hoole alla kuulus veel kaks kogudust ja see polnud neist kolmest kõige suurem. Kuid see oli kogudus, kus ma pidasin oma esimese jutluse. Neil oli atraktiivne ja funktsionaalne väike hoone. Kuid sellel hoonel oli suur probleem: see kippus pragunema. Praod jooksid plaatvundamendist kuni sarikateni ja laienesid kuu ajaga märgatavalt.
Õnneks oli mu väike kogudus kõik arved juba mõni kuu enne minu saabumist ära maksnud, nii et meile jäid vabad käed, et otsustada, mida pragudega ette võtta. Varsti avastasime, milles on pragude põhjus – kirikuhoone asus põhjavee allikate kohal, mida pumbati tühjaks kiiremini, kui see asenduda jõudis. Meie kirik sõna otseses mõttes vajus maasse.
Ainus lahendus oli palgata firma, kes kaevaks savisesse pinnasesse (savi oli selles osariigis kivikõva) ümber vundamendi iga meetri tagant 3 m sügavuse augu ja paigaldaks vaiad, et hoonet toestada. See oli kulukas, kuid meil polnud valikut. Vundament on esmajärgulise tähtsusega. Meil oli valida, kas lasta see töö ära teha või kaotada kirikuhoone.
Mis on tõde füüsilises, on tõde ka vaimulikus valdkonnas. Kõige olulisem kristlase elu ja koguduse tervise jaoks on vundament. Ja selleks peab olema ei keegi muu kui Jeesus ise. Paulus ütleb, et „teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus“ (1Kr 3:11). Taas kirjutas Paulus efeslastele: „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus“ (Ef 2:19–22).
Jeesus on meie usukogemuse tervise jaoks kõik. Ta ei ole meie usu ja koguduse soovitatav tahk, vaid nimelt alus. Ilma Temata ei ole meil midagi ega ole meie midagi.
In English