Kristlasel on maailmas kohustused ja Jumal peab teda nende ustava täitmise eest vastutavaks. Kristlane ei tohi piirata end kloostrimüüridega ega vältida ilmalike inimestega suhtlemist. Tõsi on, et tema põhimõtted pannakse karmilt proovile ning see, mida silmad näevad ja kõrvad kuulevad, vaevab teda. Kuid ta ei tohi nende vaatepiltide ja helidega tuttavaks saades neid armastama õppida. Maailmaga suheldes on meil kalduvus saada osa maailma meelsusest ning võtta omaks maailma kombed, eelistused ja maitsemeel. Kuid meile on antud korraldus: „„Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,“ ütleb Issand, „ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks,“ ütleb Kõigeväeline Issand.“ (2. Kiri korintlastele 6:17, 18)
Ärge laske kunagi maailmal öelda, et ilmalike inimeste ja Kristuse järelkäijate eelistused ja püüdlused on ühesugused, sest Jumal on tõmmanud oma rahva ja maailma vahele joone. See eraldusjoon on lai, sügav ja selge; see ei ole niivõrd maailmaga segunenud, et oleks märkamatu. „Issand tunneb omi.“ (2. Kiri Timoteosele 2:19) „Te tunnete nad ära nende viljast!“ (Matteuse 7:20)
Ainult palves valvates ja elavat usku praktiseerides saab kristlane säilitada rikkumatuse keset kiusatusi, mida Saatan talle kaela toob. Kuid „igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma − meie usk“ (1. Johannese 5:4). Ütle oma südamele pidevalt usu keeles: „Jeesus ütles, et võtab mind vastu, ja ma usun Tema sõna. Ma kiidan Teda, ma ülistan Tema nime.“ Saatan on sinu kõrval, et sisendada sulle, et sa ei tunne mingit rõõmu. Vasta talle: „See ongi võit, mis on võitnud ära maailma − meie usk. Mul olemas kõik, et olla rõõmus, sest ma olen Jumala laps. Ma usaldan Jeesust. Jumala seadus on mu südames, minu samm ei libastu.“ − The Signs of the Times, 15. mai 1884.
In English