Mõtted tänaseks
Mitte väga kauges minevikus oli paljudes riikides enamikul suurematel adventkogudustel Tabiita osakond. Koguduse naistelt oodati rohkem või vähem sellega tegelemist. Nad tulid kokku kuduma ja õmblema ning sageli olid nad aktiivsed ka kodus „Tabiita jaoks“ asju tegema. Valmistatud asjad leidsid − tihtipeale diakoonia osakonna kaudu − tee napi eelarvega peredeni. Hiljem müüdi suurem osa asju heategevusmüügis või aiamüügis ning tulu anti mingisugusele heategevusele.
Tänapäeval ei ole peaaegu üldse enam Tabiita ühinguid ning selle tulemusena ei ole Tabiita nimi keskmisele koguduseliikmele enam nii tuntud kui minevikus. Sellest on kahju, sest lugu sellest Joppe linna naisest saab inspireerida meid meie ajal. Kui Tabiita suri, rääkisid inimesed sellest heast tööst, mida ta oli teinud. Võime oletada, et tema tegevus teiste heaks oli teada juba enne surma, aga veel enam siis, kui ta pärast imelist elluärkamist tänu Peetrusele teiste abistamist jätkas.
Traditsioonilised Tabiita tegevused ei sobi enam meie eluviisi, aga mõte, et naised (ja mehed) peavad tegema kõik, mida suudavad, et leevendada meie ühiskonna kõige nõrgemate ja õnnetumate kannatusi, peab jääma elama. Tabiita mõistis, et see on oluline osa sellest, mis tähendab olla Jeesuse järelkäija.
Minu palve
Tänan Sind, Issand, inspiratsiooni eest, mida Tabiita-sarnane inimene meile ikka veel annab!
In English