Kas olen valmis kohtuma Jeesusega?

„Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” (Ilm 3:20) Olen tüüpiline laodikealane: ristitud kogudusse, õppinud tõde tundma ja ka teistele selgitama. Kord olin pärast jumalateenistuse lõppu palvela poodiumil, kui astus ligi üks vanemapoolne mees ja ütles: „Kas teil ei olegi Jeesust?” Ta ei oodanudki vastust, vaid lahkus kohe. See küsimus jäi mulle kauaks meelde. Muidugi on meil Jeesus! Ootame ju Tema tagasitulekut! Ja kui ma jutlustes just palju Temast ei räägi, siis palve lõpus ütleme ju ikka: „Jeesuse nimel, aamen.” Mõnes jutluses räägime üsna palju lugusid Issandast Jeesusest. Oleks nagu korras.

Kuidas võiks käia minu kohta Jeesuse ütlus: „Ma seisan ukse taga ja koputan”? Kuid Ta koputab. Jälle ja jälle. Olen seda korduvalt kuulnud. Kuulnud Tema armastavat häält ja ka rõõmu tundnud Tema lähedusest. Kuid siis jälle kaugenenud sellest kogemusest. Meie Issandal on tõesti pikk meel, sest Ta ei soovi, „et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele” (2Pt 3:9).

Sõime parajasti köögilaua ääres õhtust, kui tundsin, et paremast käest algas mingi surin ja läks üle keha, kõik mattus uttu… Oleksin maha vajunud, kui lapsed poleks mind kinni püüdnud ja tuppa voodisse viinud. Hakkasin tajuma, et mu teadvus ei ole täiesti kadunud, kuid liigutada ja rääkida ma ei saanud. Mind viidi kiirabiga haiglasse ja aju-uuring näitas, et ilmselt on ajus mingi tromb. Pikkamööda ja pingutades hakkasin mõne aja pärast saama vähehaaval vastata neuroloogi küsimustele, kes sellest suurt rõõmu tundis. Kõigil oli suur rõõm, kui taastumine edenes, eriliselt aga nii südamlikult heatahtlikul arstil kui ka mul endal ja lastel. Hommikuks oli kõik jälle korras, tänu Jumalale!

Samal sügisel oli mul veel korduvalt südame arütmia ja peale selle kopsupõletik. Sain tunda, kui habras on inimelu. Kas olen aga valmis kohtuma Jeesusega? Lugesin 2. korintlastele 13:5: „Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud!” Kahtlused ründasid mind. Tundsin, et ma pole väärt Tema armu! Otsisin Sõnast ja sain vastuse: „Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse” (Rm 10:13) ja „Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! /- - -/. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!” (Hb 4:14–16)

Milline armastus! Nüüd loen evangeeliumi ja kogen Issanda armastust. Ta on nii lähedal! Temas on arm. Temas on võit. Temas on lootus. Kutsun üles kõiki laodikealasi: avage oma süda Jeesusele! Tunnistagem julgelt: meil on Jeesus! Tema on Tõde. Tema on Elu. Tema on Armastus.

Vahur Lips