Püha maaga seoses on palju sellist, mida ma iial ei unusta. Üks neist on kogemus, mille saime, kui meie buss alustas järkjärgulist tõusu Jeruusalemma linna poole. Meie giid üllatas meid sellega, et lasi bussi audiosüsteemist juubeldavaid kiituslaule. See hetk jääb mulle alatiseks kalliks. Kui kujutasime ette palverändurite rõõmu teekonnal Jeruusalemma ja nende võimsaid rõõmuväljendusi laulus, hakkasime kõik laulma ja käsi plaksutama.
Meil on raske ette kujutada Jeesuse võidukat sisenemist Jeruusalemma. Piiblis on öeldud, et Jeesus ja Tema jüngrid tulid linna Õlimäelt (Matteuse 21:1), kohast, mis on prohvetlikult seotud messiaanlike ootustega: „Sel päeval seisavad ta jalad Õlimäel.“ (Sakarja 14:4) Õlimägi oli tähendusrikas paik: Jeesus pidas seal oma lõpuajajutluse (Matteuse 24:3) ja sealt läks Ta ka taevasse (Apostlite teod 1:9−12). Nüüd, täites salmi Sakarja 9:9 täites ratsutas Jeesus sälu seljas Jeruusalemma ja Talle osutati kuningale sobilik vastuvõtt. Ülirõõmus rahvahulk laotas Tema ette teele maha oma kuubesid ja palmioksi, kahtlemata mõistes selle hetke sümboolikat (vt 1. Kuningate 1:38−40). Nad tervitasid Teda juubeldavate hüüetega kiituspsalmidest (Psalmid 113−118): „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!“ (Matteuse 21:9, vrd Psalmid 118:26). Kauaoodatud Taaveti soost kuningas oli saabunud! Ainult et see ei olnud vallutav sõjaväejuht, keda nad olid oodanud, vaid rahumeelne, tagasihoidlik, tasane ja alandlik Messais (vt Matteuse 21:5; 11:29), kes saavutas võidu oma ohvriga ristil. Mõne päeva pärast nõudis seesama rahvahulk, kes Teda praegu ülistas, Tema surma. Jah, Jeesus võidab! Aga mitte sel moel, nagu me ootame, ükskõik kas meie igapäevaelus või igaveses päästes. Jumala teed ei ole meie teed. Jeesus võitis moel, mida keegi ei oodanud − kannatuste ja surma kaudu. Halleluuja Taaveti Pojale!
Minu vastus:
In English